Zuzu Izmailova: 5 müüti roheliste kohta
Roheline ideoloogia on ju iseenesest väga lihtne kontseptsioon – maailmavaade, mis seab fookusesse jätkusuutlikkuse. Ometi pean nii roheliste esinaisena kui Tallinna abilinnapeana pidevalt rinda pistma kõikvõimalike müütide ja valearusaamadega, mis roheliste kohta levivad.
Eks mõnes mõttes on avalikkuses ringlevate müütide rohkus arusaadav. Keskkonnasõbralikku elustiili on võimalik viljeleda väga paljudel erinevatel viisidel – kes loobub autost, kes loomsest toidust, mõni paigaldab päikesepaneelid, teine tuulegeneraatorid.
Mõni asjatundmatum võib segadusse sattuda ja kõik rohelised ühte patta panna, ühe loodussõbraliku käitumismudeli põhjal kogu liikumist defineerida või lihtsalt täiesti valed järeldused teha. Siinkohal tahaksin ümber lükata viis tüüpilist väidet, mis aeg-ajalt hinge kriibivad (ja kohati nalja pakuvad).
1. Roheliste peamine eesmärk on iga viimse kui ühe puu säilitamine
Puud on osa ökosüsteemist. Meil, inimestel, on tendents ökosüsteemi tasakaalust välja viia ja hävitada. Nii linnaruumis kui metsas kipume me puid hooletult maha võtma: valel ajal, valede meetoditega ja liiga suures mahus. Raietöid tuleb läbi viia tunduvalt suurema ettevaatlikkuse ja teadlikkusega, kui meil seni kombeks on olnud.
See ei tähenda, et me rohelistena soovime metsatööstuse välja suretada ja metsatöösturitele Nürnbergi protsessi korraldada. Ühtlasi ei tähenda see, et nüüd, kui rohelised linnavalitsuses esindatud on, ei võeta enam Tallinnas mitte kunagi ühtki puud maha. Iga känd linnaruumis ei ole märk sellest, et „rohelised on end Keskerakonnale maha müünud“.
Teatud kontekstis, näiteks juhul kui tänava rekonstrueerimise käigus mugavdatakse ratturite ja jalakäijate liiklemisvõimalusi, ning haljastuse koguarv asendusistutuste tulemusel hoopis kasvab, on puude likvideerimine minu hinnangul õigustatud.
(PS! Murelikud elanikud, kes te olete kahtlast raietegevust märgates minu poole pöördunud – julgustan teid kõiki seda edaspidigi tegema. Võite ka jätkuvalt seda skeptilise või süüdistava alatooniga teha. Aga palun, enne kui mu lõplikult poliitilises prostitutsioonis süüdi mõistate, proovige aduda raietööde erinevaid taustsüsteeme).
2. Rohelised on hipid, puukallistajad ja/või vandenõuteoreetikud
Kindlasti on meie seas hipisid, puukallistajaid (mis on iseenesest täiesti aktsepteeritav tegevus) ja ehk ka mõni lamemaalane. Nagu neid inimgruppe võib leida ka sotsiaaldemokraatide, neoliberaalide, paremäärmuslaste, kommunistide ja kõikvõimalike teiste maailmavaadete esindajate seast.
Eelmainitud silte kleebitakse rohelistele külge, et meid naeruvääristada ja meie tõsiseltvõetavus kahtluse alla seada. Võin kinnitada, et üldine otsustusprotsess näeb meil siiski ette teaduspõhisust ja vastutustundlikkust, mitte kõhutunnet, kirtallkuule või emotsioone.
3. Rohelised on kategooriliselt majanduskasvu vastu
Ei, rohelise ideoloogia esindajad ei ole majanduskasvuvastased. Roheliste diskursuses eksisteerib termin „rohekasv“, mis sisuliselt tähendab jätkusuutlikku majanduskasvu. See sõnaühend ehk kirjeldabki kõige adekvaatsemalt roheliste suhtumist majandustegevusse. Probleem ilmneb siis, kui majanduse arendamise meetmed keskkonda otseselt ja suuresti kahjustavad.
Riigiteadustes eristatakse tava- ja süvarohelisi – viimased on seisukohal, et keskkonnahoid on majanduskasvu ees ülimuslik. Kui konkreetselt Eestimaa Rohelistest rääkida, siis üldprogrammis ei deklareeri me endid selles küsimuses ei tava- ega süvarohelisteks ja parteidistsipliin erakonna liikmetele ettekirjutusi ei tee.
Kui aga üldisi seisukohavõtte vaadata, siis kaldume me tõepoolest looduse huve majanduse omadest ettepoole seadma (näiteks ei toeta me ei tselluloositehase rajamist ega põlevkivi või fosforiidi kaevandamist). Põhjus selleks on lihtne: inimtegevuse põhjustatud ökoloogilise katastroofi ärahoidmine on olulisem kui SKT.
Et aga majanduslik tegevus ja loodussõbralikkus ei välista teineteist, on roheliste majanduskasvuvaenulikkus müüt.
4. Roheliste teemadering on väga kitsas või üksnes looduskeskne
Rohelistel erakondadel (ja kogukondadel) üle maailma on väärtused ja põhimõtted, mis hõlmavad palju enamat kui vaid meetmed keskkonnahoiuks.
Kes vähegi rohkem sellesse ideoloogiasse süübinud on, peaks teadma, et seda iseloomustavad veel solidaarsus ja sotsiaalne õiglus, vastutus, vägivallatus, osalus- ja otsedemokraatia. Tihti tänapäeval ka nais- ja loomaõiguslus, detsentraliseerimine, mitmekesisus (mis hõlmab nii loodust kui inimühiskonda) jpm.
5. Roheliste ideaalne ühiskonnakorraldus on naturaalmajandus/ökokülad/hõimud
Tõsi, roheliste hulgas on neid, kelle arvates on inimestele kõige sobilikum viis oma elu korraldamiseks väikesed mittehierarhilised ja mittekapitalistlikud kogukonnad. Ja eks selliseid eksperimente ja näiteid ole maailmas ka olemas.
Aga üldiselt on roheliste toetajad ja liikmed haritumad linnaelanikud, kes saavad endale „keskkonnateadlikkuse luksust“ lubada. Ning üldiselt peetakse Maa päästerõngaks (öko)innovatsiooni, teadust ja targemaid käitumisharjumusi, mitte kapitalismi täielikku hülgamist ja nn lihtsa elukorralduse juurde naasmist.
Allpool saad lugeda veel küsimusi ja vastuseid, mis aegade jooksul on meie erakonna kohta kogunenud. Head uudistamist!
- KKK (Korduma Kippuvad Küsimused)
- #küsirohelistelt