Kaspar Kurve: Eesti vajab ja väärib pööret vasakule

“Kurve, sa ei saa öelda, et sa oled vasakpoolne, eestlased jälestavad vasakpoolsust, ütle parem, et tänapäevane poliitika ei pea minema vasakule ega paremale, vaid edasi või midagi taolist.” Selliseid soovitusi on mulle jagatud rohkem kui küll. Ilusad sõnad iseenesest, eksole – vasak ja parem on surnud, lähme hoopis edasi, juhhei! Siin on ainult üks probleem – need sõnad ei tähenda mitte kui midagi. Täpselt nagu ei tähenda loosung “teeme Eestile pika plaani” mitte kui midagi. Hea marketing, sellega olen nõus, aga sisutühi. Täpselt sama sisutühi nagu see, kui iga Eesti erakond ütleb, et keskkonnapoliitika peab muutuma jätkusuutlikuks.

Mina olen vasakpoolne. Ma olen selle üle uhke. Mind ei heiduta fakt, et ma olen sisuliselt ainus poliitik, kes selle välja julgeb öelda. Mind heidutab hoopis parempoolsus ja see on veel pehmelt öeldud. Meie paduparempoolne majanduspoliitiline eksperiment on tänaseks kestnud ligi 30 aastat. Vahetunud on erakondade nimed, juurde on tekkinud uusi erakondi, kuid sisu on jäänud täpselt samaks. See eksperiment on kolinal läbi kukkunud, on viimane aeg seda tunnistada. See väide ei põhine usul, vaid konkreetsel statistikal – numbrid räägivad enda eest. Eestist on läbi aastate maalitud pilti kui mingist erakordselt edukast endisest idabloki riigist. See pole enam ammu nii – Eestist on tänaseks mööda tuhisenud mitmed saatusekaaslased, kes pidid, nagu meiegi, aastakümneid kommunistlikus õuduses elama.

Vasak vs parem on sama oluline debatt kui konservatiivsus vs liberaalsus

“Oot-oot, mis kommunistlikus õuduses, kui sa oled vasakpoolne, siis sa ju oledki kommunist.” Loomulikult mitte – ma saan aru, miks sõna vasak paljudes eestlastes õõvastust tekitab, just selle sama NSVL-i pärast, aga on aeg sellest üle saada. Kas me üldse adume seda, et praktiliselt iga Lääne-Euroopa parempoolne (jah, just nimelt – parempoolne!) erakond on meie praeguse mõõdupuu järgi radikaalvasakpoolne? Vasakpoolsus täna ei tähenda kommunismi või totalitarismi toetamist, see ei tähenda ettevõtete riigistamist ning eraettevõtluse keelustamist, see tähendab empaatilist ning solidaarset ühiskonda. Seda mitte ainult inimõiguste, vaid sotsiaalse kaitse kontekstis.

Jube populaarne on abielureferendumi küsimuses öelda, et Eestil seisab ees fundamentaalne valik – kas liigume Poola või euroopalike väärtuste suunas. See on õige väide. Millegipärast ei julge majanduspoliitiliselt keegi sarnase analoogiga välja tulla, ehkki valik on üsna sarnane. Kas meie eesmärk peaks olema palkade ning elukvaliteedi kontekstis põhjamaadele järele jõudmine? Kui jah, siis tänase parempoolse majanduspoliitikaga on see välistatud. Kui meie eesmärk on jätkata kursil, kus me oleme Euroopa üks ebavõrdseimaid riike, kus ligi veerand eestlastest elab suhtelises vaesuses ehk vähemaga kui 560 eurot kuus, kus meie pensionäride vaesusrisk on ülekaalukalt Euroopa kõrgeim ning kus kulutused sotsiaalsele kaitsele on EL-i keskmisest ligi kaks korda madalamad, siis pole põhjust suunda muuta.

Eeltoodud statistika ei tee meie riigile au, veelgi enam, see on absoluutselt häbiväärne. See ei ole paratamatus, vaid see on meie seniste poliitiliste valikute otsene tulem. Eesti poliitika ei vaja häid turundajad, mingeid abstraktseid ja mittemidagiütlevaid pikki plaane ega sisutühje loosungeid, vaid konkreetseid samme inimeste heaolu parandamiseks. Meie majanduslikust edust ei peaks osa saama vaid ettevõtjad, tippjuhid ning tippspetsialistid, vaid ka õpetajad, meditsiiinitöötajad, kultuurivaldkonnas tegutsevad inimesed, poemüüjad jne – meie kõik. Kõlab nagu ulme? Sugugi mitte, toon välja kolm aspekti, mis vajavad kiiremas korras muutust.

Kolm maksupoliitilist muudatust

Esiteks, kehtestame astmelise tulumaksu. Eesti ühetaolist maksusüsteemi promotakse kui mingit müütilist ja fenomenaalset edulugu, reaalsus on see, et taoline maksusüsteem kehtib veel umbes 20 riigis ja rahvusvaheliselt tunnustamata territooriumil nagu nt Venemaa, Ukraina, Mongoolia, aga ärgem unustagem ka Ida-Timorit, Burkina Fasot, Transnistriat ja Abhaasiat. Ühisnimetajaks on siinkohal sotsiaalmajanduslikult tagurlikud riigid. Kas arenenud maailmas keegi üldse räägib, et võiks Eesti kombel ühetaolise tulumaksusüsteemi kehtestada? Loomulikult mitte, meie maksusüsteem kõlab nagu väga halb nali, paraku reaalne nali.

Teiseks, kehtestame viimaks ometi klassikalise ettevõtete tulumaksu. Eesti on selles kontekstis jällegi absoluutne anomaalia, igal pool mujal on tegu normaalsusega. Ettevõtte tulumaks  ei pea olema 20% teenitud tulult, vaid oluliselt väiksem, kuid aeg on lõpetada reinvesteerimise sildi all lõputu skeemitamine, rahvusvaheliste suurkorporatsioonide poolt “laenudena” maksuvabalt välja veetavad hiigelkasumid jne. Kui omal ajal oli ettevõtete tulumaksuvabastusel isegi iva sees, siis tänaseks on antud idee lootusetult aegunud ning pärsib meie majanduslikku arengut. Täna on käes aeg investeerida meie inimeste heaolusse.
Kolmandaks, ettevõtetele klassikalise tulumaksu kehtestamisega paralleelselt peaksime vähendama sotsiaalmaksu, mis on Euroopa kontekstis üks kõrgemaid. See annab ettevõtetele vabaduse maksta kõrgemaid palku ning aitaks omakorda meie teadlasi ning oma valdkondade absoluutseid eksperte Eestisse jääda ning sarnase profiiliga inimesi välismaalt siia meelitada. See on kriitilisem kui kunagi varem ning praeguse kursi jätkudes anname me oma konkurentsieelise rahvusvahelisel areenil lihtsalt teistele riikidele.

Eesti senised majanduspoliitilised valikud ei ole ennast õigustanud. Meie ühiskondlik ebavõrdsus on Euroopa suurimaid ning sotsiaalkaitsesüsteem ei suuda juba ammu pakkuda adekvaatset ning elementaarset sotsiaalset kaitset meie endi inimestele. Senine neoliberaalne parempoolne kurss peab lõppema. Õnneks ei ole meil selleks hakata jalgratast leiutama – me peame õppima teiste riikide kogemustest, kes on teinud asju paremini. Jätkates senisel parempoolsel kursil, mida veavad Reformierakond, Isamaa, EKRE ning uue jõuna Eesti 200, me soovitud eesmärkideni ei jõua. On aeg seda endale tunnistada ja vastavad korrektuurid teha – kui meie eesmärk on see, et eestlaste elujärg paraneks, et meie ühiskond oleks hoolivam ning tervem, siis pööre vasakule on elementaarne.