Marko Kaasik: Kas teaduslik tõde on valitsusele ebamugav?

Marko Kaasik on Tartu Ülikooli vanemteadur ja Erakond Eestimaa Rohelised aseesimees.

Kui teaduse rahastamise lepe möödunud aasta lõpus presidendi juures alla kirjutati, pidid 2020. aasta eelarve võimalused asjaosalistele juba üldjoontes teada olema. Lepe näeb ette kolme aasta jooksul igal aastal 47 miljoni euro lisamist riigieelarvest teadusele. Käesoleva aasta riigieelarve maht on 11,31 miljardit eurot ja kasv võrreldes möödunud aastaga 7%. Aastas lisanduv summa moodustaks vaid 0,4% tänavusest riigieelarvest ja 6,3% tänavusest kasvust. Me ei tea veel täpselt tuleva aasta riigieelarve mahtu, kuid isegi kui kasv on tänavusest poole väiksem, on vaja leppe täitmiseks teadusele juurde anda umbes kaheksandik sellest. Seega ei ole vaja ühtki riigieelarve kulurida võrreldes selle aastaga kärpida, isegi nende kasvu aeglustumine ei ole märkimisväärne.

Kuhu siis jääb kasv?

Niisiis paistab, et valitsuse otsus lükata teaduse rahastamise tõus 1 protsendini SKT-st edasi määramatusse tulevikku ei tulene finantsilisest paratamatusest. Pragmaatiline arvestus ühe valimistsükli piires näib ütlevat, et palju kordi kallim pensionite tõstmine, alkoholi- ja kütuseaktsiisi langetamine annab hulga rohkem hääli, kui need mõned tuhanded inimesed, kes teadusega otseselt seotud on. Seevastu teaduse pikaajalist mõju ühiskonna arengule on Soome ja teiste kiiresti arenenud riikide näitel palju käsitletud.

Aga vaatamata justkui väikesele inimrühmale on teadusleppe täitmise üle läinud käima diskussioon ja protestid, mille mõõtmed lähenevad tselluloositehase planeeringu ühiskondliku tagasilükkamise protsessile aasta tagasi. Valitsuse jätkuv vastuseis õiglasele nõudmisele, mida oleks lihtne täita, viib mõttele, et asi ei ole ainult rahas.

Vaimupimedusega valitsemine

Tõsine argumentatsioon Est-For tselluloositehase vastu sai alguse sellest, et teadlased paljastasid vananenud, keskkonnavaenuliku tehnoloogia, mida arendaja avalikkuse eest ebamääraste fraasidega varjas. Teaduslik argumentatsioon veenis paljud arvamusliidrid, kes esialgu kahtlesid, ja sillutas tee rahvaliikumisele. Seda Ratase eelmise valitsuse lüüasaamist ei ole Toompeal muidugi unustatud. Teadus ütleb kangekaelselt, et metsa raiemaht ei ole 10 – 20 aasta perspektiivis majanduslikult jätkusuutlik, rääkimata elurikkuse hävimisest. Ütleb ka seda, et põlevkivi ja mootorikütuste põletamise kasv, mida keskkonnatasude ja kütuseaktsiisi alandamine soosib, annab  panuse süsinikuheitesse, mida Pariisi kliimalepe kohustab üle maailma solidaarselt vähendama. Nelja aasta perspektiivis mõtleval valitsusel oleks lihtsam, kui neid tülikaid kriitikuid vähem oleks.

Teadus ütleb kangekaelselt, et metsa raiemaht ei ole 10 – 20 aasta perspektiivis majanduslikult jätkusuutlik, rääkimata elurikkuse hävimisest.

Marko Kaasik

Vaimupimeduse abil valitsemine on ajaloost tuntud ja ikka halvasti lõppenud. Vene Keisririik praktiseeris seda ligi saja aasta jooksul teadliku doktriinina „erilisest“ rahvast, kes ei vaja muutusi. Mahajäämus muust maailmast üha süvenes, kuni lõppes revolutsiooni kaosega. Selle üheks tulemuseks oli aga Eesti Vabariik, mis toona rajati hoopis targemale alusele. Tänapäeva maailmas ja väikeses riigis ei ole kindlasti lootust nii kaua rumalana vastu pidada, nagu too isevalitsus suutis.

Massid mõjusamad kui teaduslikud faktid

Kliima- ja keskkonnaignorantsus ning objektiivse teadmise eitamine on ühe probleemide puntra kaks külge. Oma elu teise poolde jõudnud inimesed ei suuda pahatihti uute väljakutsetega kohaneda ja seetõttu kalduvad valima kujutletavat stabiilsust, mida probleemide eitajad ja pisendajad oma poliitilistes programmides pakuvad. Aga noored üle maailma tunnevad muret iseenda tuleviku pärast, marsivad kliimamuutuste ja liikide väljasure(ta)mise vastu. Teadlaste ühiskondlik missioon on tagada, et need liikumised jääksid teadmistepõhiseks, mitte ei langeks „süsteemile“ vastanduvate lamemaaliste õpetuste ohvriks – see oleks kingitus tõega manipuleerijatele.

Teiselt poolt annab koostöö rohujuuretasandi liikumistega teadlastele uue väljundi, võimaluse näidata kõige aktiivsema ühiskonnagrupi kaudu, et süsteemsed teadmised on vajalikud ja aitavad suuri eesmärke saavutada. Poliitikutele loeb rahva hulk tänaval, sest ikka ja alati on iga nähtava protestija taga hulk kaasatundjaid ja -mõtlejaid, kes langetavad oma otsuse valimistel. Nagu näitas „tselluloosisaaga“, liigutab mitmetuhandene meeleavaldus ja kümme tuhat allkirja petitsioonil eesti oludes mägesid. Kutsun üles ühtsele kliima- ja teadusmarsile Toompealt alla valguva vaimupimeduse vastu!

Artikkel ilmus 3. juunil Postimehes: https://arvamus.postimees.ee/6698181/marko-kaasik-kas-teaduslik-tode-on-valitsusele-ebamugav