Piret Räni: Miks me laseme koalitsiooniteerullil üle sõita laste vaimsest tervisest?

Üks valitsuserakond peab Eesti rahva vastu maailmavaatelist ideoloogilist võitlust. Neid ei huvita, et laste ja noorte muredele leitaks lahendused ja lapsed saaksid vaimse tervise probleemide korral abi. See erakond nõuab lastelt eeskätt allumist, oma vanemate omandiks olemist – see on nende jaoks esmatähtis. Mitte see, et nendest lastest ja noortest kasvaksid tugevad ja terved inimesed.

Piinlik, et tulevikuga võitlev (ning minevikku ihalev) erakond on saavutanud sellise positsiooni, et saab nurjata inimestele tegelikult vajalikke algatusi. Eelnõu, millega võimaldataks lastele ja noortele omal soovil ilma vanemate nõusolekuta psühhiaatrilist abi, on riigikogu sotsiaalkomisjonis juba terve aasta valmis olnud ning vajab jõustumiseks vaid riigikogu kinnitust. Aga üks valitsuserakond ei lase seda eelnõud lauale ning on koguni kaheksa korda komisjonile tagasi saatnud.

Miks? Milline on see ideoloogia, mida nad läbi suruvad, nii et lapsed, noored, psühholoogid, psühhiaatrid ja muud spetsialistid lükatakse vaenlastena eemale?

Kas tõesti eeldavad EKRE juhid, et nende valijad on vaid sellised lapsevanemad, kellel on midagi karta, kui nende lapsed oma mured psühhiaatrile ära räägivad? Tõsi on, et vajadus ilma vanema loata vaimset tervist parandada on seotud sellega, et paraku on meie ühiskonnas veel väga palju perevägivalda, alkoholismi ja katkisi inimesi, kes kannavad nõukogudeaegset taaka nagu psühhiaatri visiit tähendaks hulluks tembeldatuna ühiskonnast välja heitmist. 

EKRE teod lõhuvad lapsi ja noori ning innustavad lähisuhtevägivalda

Pidevas vägivallahirmus elavaid peresid on meie seas rohkem, kui me arvame. Lastele jätab sügava jälje, kui nad on pidanud kogema ühe lapsevanema vägivalda teise vanema suhtes või pidanud ise taluma füüsilist karistamist. Need ajad on möödas, mil raske rusikaga ja vitsakimpu hoidev pereisa ühiskonnas au sees oli. Kas EKRE soovib, et tuleks tagasi olukord, mil peresisene vägivald välist sekkumist ei pälvinud? Seejuures soovivad nii kannatavatele noorukitele kui psühhiaatritele-terapeutidele-spetsialistidele ideoloogiliselt vastandujad hoida endi käes pereväärtuste eest rääkijate tiitlit – kas pole see eriti silmakirjalik! See, mida EKRE teeb, lõhub noori ja lapsi, innustab lähisuhtevägivalda ning ei lase inimestel õppida teineteise vastu hea olema.

Kahju, et see ideoloogiline-maailmavaateline sõda noorte vastu on saanud nii suure mõjujõu. Enamik noori kannab konservatiivsete populistide jaoks talumatut maailmavaadet – noored on tolerantsemad, pooldavad globaalset inforuumi ja tunnevad endid maailmakodanikena. Noored jälgivad rahvusvahelist rohujuuretasandi meediat ja nende inforuumi ei saa kontrollida. Noored teavad liiga palju, nad jõuavad paari klikiga ükskõik millise informatsioonini. Noored ei soovi kõva käe poliitikat, vitsakimbuga kasvatamist, vägivalda ning kontrolliühiskonda – inimkond on vahepeal arenenud. Küll aga pooldavad noored abieluvõrdsust, keskkonna hoidmist ning kõikvõimalikke isikuvabadusi. Ning noored teavad vaimsest tervisest väga palju rohkem, kui nende isad ja vanaisad, nad teavad, mis on ADHD, millest on tekitatud nende häiringud ning oskavad hinnata võimalust oma vaimset tervist koos spetsialistide abiga ravida.

Tänavu on kaheksa kuuga enesetapu sooritanud juba 12 last

Psühhiaatrid on öelnud, et nende poole pöördub keskmiselt kaks noort kuus, kes vajaks abi, aga kelle vanemad ei luba neil eri põhjustel professionaalset abi otsida. Tõsiste kompleksprobleemidega noori, kes vajavad erinevaid sekkumisi, on aastas ca 400. Noorte enesevigastuslik käitumine on hüppeliselt suurenenud. Uuringud näitavad, et vaid 30% noortest, kes vajaksid abi, pöörduvad üldse arsti poole. Eestis on sel aastal kaheksa esimese kuuga enesetapu teinud 12 last. Psühhiaatrilise abi seadus näeb senini ette, et vabatahtlikku psühhiaatrilist abi osutatakse alaealisele ainult tema seadusliku esindaja nõusolekul. Kuidas aga nõusolekut saada, kui seesama seaduslik esindaja on oma käitumisega need probleemid tekitanud ning ei soovi, et laps juhtunust räägib? Kas me kujutame ette, et insesti ohver ja lapsepilastaja lähevad rõõmsalt käsikäes arsti juurde?

Osalesin 30. oktoobril konverentsil Haridusmõte, kus Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets tutvustas värsket õpilasuuringut, mille põhjal 25% põhi- ja keskkooli õpilastest on depressiivsusele kalduvad. Seda on kohutavalt palju.

Meie ühiskond ei tohi neljandikku noortest rahvuskonservatiivsete hirmude tõttu üle parda heita!

Kõik lapsed, kes seda vajavad, peavad saama psühhiaatrilist/psühholoogilist tuge, ja ilma vanemate teadmata, sest tihti tuleneb probleem vanematest – vanematele oma murede pihtimine võib olla lapse jaoks mõeldamatu ka siis, kui peres ei ole vägivalda. Takistuseks võib olla väikenegi usalduskriis või isegi see, kui laps/nooruk ei soovi, et lapsevanem paanikasse satuks.

Kuidas me oleme sellisesse olukorda jõudnud, et äärmuslik vähemus dikteerib, mida keegi teha võib või ei või? Jüri Ratas, peaminister peab vastutama oma inimeste elu ja tervise eest. Eesti lapsi ja noori ei või karistada selle eest, et peaminister ei suuda tunnistada, et seda koalitsiooni luues sai tehtud suur viga.

Mina isiklikult pooldaksin erakorralisi valimisi, kuna ilmselgelt on praegune valitsuskoalitsioon Eesti rahva püsimajäämist ohustav. Isegi kuupäev on selleks juba paika pandud – 25. aprill sobib erakorralisteks valimisteks suurepäraselt. Kui juba rahvahääletus, siis pigem olulistes küsimustes.

Arvamusartikkel ilmus kärbitud kujul Eesti Päevalehe veebis