Putini võim ripub juuksekarva otsas

Millal juuksekarv katkeb, see sõltub Ukraina vastupanust ja tema liitlaste toetusest.

Putin on majanduslikult ja sotsiaalselt allakäiva riigi diktaator. Venemaa sisemajanduse koguprodukt eurodes ei ole viimase 20 aasta jooksul peaaegu muutunud, mis tähendab tegelikult rahva elujärje halvenemist. Võimekad inimesed lahkuvad Venemaalt Euroopa Liitu ja mujale vabasse maailma. Kulutused sõdade pidamisele ja sõjaväe relvastamisele võtavad järjest suurema osa rahvuslikust rikkusest. Rahvas on muutunud üha enam rahulolematuks.

Vene eru-kindralpolkovnik (auaste vastab ligikaudu Eesti kõrgemaile auastmele kindral) Leonid Ivašov, endine Putini ustav liitlane, kritiseeris Venemaa ohvitseride kogu nimel esinedes teravalt riigi armetut sisepoliitilist olukorda ja poliitikat, mis ei hoolitse põrmugi inimeste heaolu eest. Kindral häbimärgistas president Putini sõjaplaane ja soovitas tal tagasi astuda.

Ukraina ründamine on Putini poolt meeleheitlik samm oma võimu säilitamiseks, lootes veel kord uuendada vene rahva ettekujutust ülivõimsast maailmariigist ja presidendist, kes rahvast ühendab. Talle ei tehtud järeleandmisi jõuga ähvardamise peale ja nüüd ta haaras viimasest õlekõrrest, külmtatud konflikti eskaleerimisest täiemahuliseks sõjaks.

Ukraina ei ole kerge vastane isegi vene karule. Sajad tuhanded ukraina mehed ja naised on kaheksa sõja-aasta jooksul läbi käinud Donetski ja Luganski rindelt, saades reaalse sõjakogemuse. Vahetult piirile kogutud Vene vägede hulk ei ole piisav vastupanu murdmiseks: selleks tuleks kas pidada pikka ja verist sõda või murda ukrainlaste võitlusvaim. Kui Venemaa presidendi käitumises veel midagi mõistuspärast leidub, siis see võibki olla lootus võitlusvaimu murda. Et seda ei juhtuks, saab Euroopa ja Eesti palju kaasa aidata.

Meeleheitlik agressioon on jäänud nii mõnegi diktatuuri viimaseks hingetõmbeks. 1982. aastal hõivas Argentina sõjaväehunta Suurbritanniale kuuluva Falklandi saarestiku. Argentina rahvas toetas oma valitsejaid, kuni sõda oli edukas, kuid peale lüüasaamist kukkus võim kiiresti kokku ja riigis algas demokraatlik areng.

Nüüd, mil ei saa enam verevalamist vältida, peab Euroopa hoolitsema selle eest, et toetus võitlevale Ukraina rahvale oleks tõhus. On vaja selget sõnumit, et Ukrainast saab ettenähtavas tulevikus Euroopa Liidu ja NATO liige. Nord Stream 2 seiskamine on samm õiges suunas, aga vaja on teha rohkem. Nüüd ei saa Euroopa enam hoolida sellest, kui sanktsioonide tulemusena tekib tõrkeid mingite kaupadega varustamisel. Peame mõista, et kogu Euroopa on majanduslikult sõtta kistud ja vajadusel tuleb püksirihma pingutada!