Züleyxa Izmailova: Iibest, naiste õigustest ja keskkonnast

Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse ebaproportsionaalselt palju maailmas elavate inimeste hulgale ja vähem küsimuse teisele tahule – k u i d a s inimesed elavad. Mis oleks, kui seaksime kvantideedi asemel fookusesse kvaliteedi ja mitte ei vähenda laste arvu, vaid kasvatame neist vastutustundlikud inimesed, kes elavad kooskõlas loodusega ja hoiavad Maad paremini, kui me ise oleme suutnud seda teha?

Viimase aja skandaal on veel kuum. „Laste saamine ei ole keskkonnasõbralik. See on lihtsalt fakt. Maailm on ülerahvastatud.“ (täpsustatud tsitaat) – nii konstateeris feminsitliku kommuuni moderaator Nika Kalantar iibeteemalises „Suud puhtaks“ saates. „Kas keskkond on olulisem kui eestlaste püsimajäämine?“; „Kas me ei tohiks enam lapsi saada?“, algas kohe pahameeletorm.
Rahuneme maha ja pöördume vastuse leidmiseks ratsionaalse argumentatsiooni ja teadusmaailma poole.

Et minu minapildis mängivad olulist rolli emaks, feministiks ja keskkonnaaktiviks olemine, puudutab see sõnavõtt mind väga mitmel tasandil. Kuidas suhtuda Kalantari poleemikat tekitanud väitesse, mille kohaselt ei ole laste saamine keskkonnasõbralik?

Eelmisel aastal pälvis rohkelt tähelepanu Lundi Ülikooli teadlaste uuring [1], mis käsitles elustiilivalikute mõju individuaalsele süsiniku jalajäljele. Leiti, et neli kõige keskkonnakahjulikumat faktorit on lapse saamine, auto kasutamine, Atlandi-ülesed lennureisid ja lihapõhine toitumine. Loetelu järjekord ei ole juhuslik, vaid kajastab mõju ulatust regressiivselt. Kusjuures lapse saamise keskkonnamõju hinnates on aluseks võetud eeldus, et järeltulija tarbimisharjumused vastavad tema sünniriigi keskmisele.

Siit jõuamegi tegeliku probleemini. Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse ebaproportsionaalselt palju maailmas elavate inimeste hulgale ja vähem küsimuse teisele tahule – k u i d a s inimesed elavad.
Mis oleks, kui seaksime kvantideedi asemel fookusesse kvaliteedi ja mitte ei vähenda laste arvu, vaid kasvatame neist vastutustundlikud inimesed, kes elavad kooskõlas loodusega ja hoiavad Maad paremini, kui me ise oleme suutnud seda teha? Emadus ja keskkonnasäästlikkus ei ole omavahel olemuslikus konfliktis – Sinu laps mahub jätkusuutlikkuse piiridesse, kui tema individuaalne ökoloogiline jalajälg ei ületa 1,7 globaalhektarit [2].

Elades (veel) metsarohkes ja hingatava õhuga Eestis, on end lihtne petta arusamaga, justkui oleks keskkonnareostuse näol tegemist kellegi teise probleemiga, mille kese asub kusagil mujal. Nii kipume vastutust mugavalt enda õlult ära lükkama. Pidevalt kerkivad üles näiteks „Hiina vähendagu tootmist“ või „arengumaad vähendagu sündivust“ loosungid. Muidugi on need soovitused igati asjakohased, aga tuleb silmas pidada, et Hiina on maailma suurim eksportija ja seni, kuni on nõudlust, on ka made in china massiivne pakkumine, tootmine ja sellega kaasnev saastamine. Ka Eesti kaubamärkide all, muideks.

Arenguriikide sündivus võib ju olla suur, aga nende süsiniku jalajälg võrreldes arenenud riikide omaga köömes – eriti, kui see elanike peale ära jagada (selle näitaja poolest on Eesti Euroopas teisel ja maailmas 17. kohal [3]). See tähendab, et väide laste keskkonnakahjulikkuse kohta pädeb vastupidiselt laialt levinud arvamusele hoopis jõukamate ja vananevate ühiskondade kohta. Seda kinnitavad ka vastavad uuringud [4].

Eeldusel, et arengumaade ostujõud liigub tõusvas joones, tuleb arvestada ka sealse elanikkonna tarbimisharjumuste muutustega. Globaalse katastoofi ennetamiseks paslikud meetodid – madalama arengutasemega riikide naiste jõustamine, nende harimine ja majandusliku iseseisvuse toetamine ning pereplaneerimise ja raseduse ennetamise võimaluste alane teavitustöö – on võrdselt vastuvõetavad nii feministlikule kui loodussäästlikule ilmavaatele. Eestis lubab õnneks naiste ühiskondlik positsioon üldiselt neil endil laste saamise üle otsustada. Olgu põhjused millised tahes, kasvõi looduskeskkonnast lähtuvad, siis millal, kui palju ja kas üldse sünnitada, jäägu naise enda otsustuspädevusse.

Mina igatahes julgen ja tahan end jätkuvalt nii ema, naisõiguslase kui ka keskkonnaaktivistina defineerida, kartmata, et endaga seetõttu sisemisse vastuollu satuksin. Ning annan endast kõik, et mu lapsed end armastatuna tunneksid ja et neist kasvaksid loodusest, sealhulgas loomadest ja teistest inimestest hoolivad kodanikud. Loodan, et minu eluvalikud on inspiratsiooniallikaks mõnele veelgi.