Tartu rahu aastapäeva kõne Tartus, Marko Kaasik, 2.02.2019

“Hiljuti möödus 100 aastat Eesti Vabadussõja puhkemisest ja täna möödub 99 aastat selle lõpplahendusest. Aga Lääne-Euroopas tehti samal ajal otsuseid, mille kaugemad tagajärjed olid rasked ja millest on meil just nüüd palju õppida. Selle juurde tulen hiljem tagasi.

Tulin siia kindla sõnumiga: Eestimaa Rohelised ei nõustu mingite järeleandmistega agressiivsetele totalitaarriikidele! Me ei poolda mingit piirilepet Venemaaga seni, kuni seal ei ole toimunud otsustavaid muutusi demokraatia ja õigusriigi suunas. Kui tulevikus on, kellega ilma muskleid näitamata läbi rääkida, siis arutame. Seniks lähtume Tartu Rahust. Need seisukohad on fikseeritud meie valimisprogrammis.

Vladimir Putinil Venemaa diktaatorina jääb võimalusi järjest vähemaks. Nafta hind on kõrgustest alla tulnud, sõjakulud Süürias üha kasvavad. On tulnud teha suuri sotsiaalkulude kärpeid, mis viisid presidendi toetuse langusesse. Ukraina eemaldub Venemaa mõjusfäärist üha enam: Ukraina õigeusu kiriku iseseisvumine on sealse rahva jaoks suurem teetähis, kui meie siin mitut usku Maarjamaal ette kujutada oskame.

Teiselt poolt NATO, mida me oleme ikka pidanud vastukaaluks Venemaale, ei ole enam see, mis 20. sajandil. Peame tõele näkku vaatama: see organisatsioon on kriisis! NATO võimsaim riik USA käitub ettearvamatult, võimul on mitteusaldusväärne president – see on riigis süveneva sotsiaalse kaose paratamatu tagajärg. Türgi, üks tavarelvastuselt võimsamaid NATO riike on selgelt langenud autoritaarsusse – ka see on alarmeeriv olukord organisatsioonile, mis peaks kaitsma demokraatlikke väärtusi.

Jah, välispoliitiline olukord on määramatum, kui kunagi varem Eesti uue iseseisvuse ajal. Aga määramatus ei ole üheselt halb – selles võib peituda uusi võimalusi. Aasta lõpus lahvatanud tüli ÜRO ränderaamistiku ümber oli märgilise tähtsusega: esimest korda taasiseseisvunud Eestis vastandusid põhiliste poliitiliste parteide seisukohad välispoliitika sõlmküsimuses. Eesti sisene avalik diskussioon ja sisulised välispoliitilised otsused on nüüd ja edaspidi paratamatud, sest meie seniste suurte liitlaste vahel ei ole enam ühtsust.

Meie, Eestimaa Rohelised, arvame, et Ränderaamistik on realistlik ainult koos Pariisi kliimaleppega. Ränne saab rikastada üksnes sellist maailma, kus ei ole massilist põgenemist kliimavööndite nihkumise tagajärjel, millega kaasnevad veel ulatuslikumad sõjad ja kuritegevuse plahvatuslik kasv. Aga tulgem tagasi põhiteema juurde.

Me ei tea, mitme aasta pärast ja millisel kujul toimub Venemaal järgmine kollaps ja totaalne muutumine, aga tulemata see ei jää. Me peame selliseks asjaks valmis olema, kuigi pole teada, missugused poliitilised tuuled puhuvad selleks ajaks läänes.

Venemaa vajab oma nii-öelda „Marshalli plaani“ kohe, kui seal tuleb võimule valitsus, mis on valmis seda vastu võtma. 1991. aastal olnuks see võimalus, aga lääneriigid kas ei tundnud olukorda ära või pidasid kulutusi liial suureks. Just nii, nagu Saksamaalt peale esimest maailmasõda nõutud reparatsioonid käivitasid revanšismi ja viisid veel hullema hävinguni, niismuti toimis ka Venemaalt Nõukogude Liidu võlgade sissenõudmine selle asemel, et anda tõhusat majandusabi. Julgen väita, et Putini diktatuur on suuresti selle revanšismi tagajärg, millele pani aluse nõukogude võimu kokkuvarisemine ja lääne ebaadekvaatne reaktsioon sellele.

Eestil tuleb teha diplomaatilisi jõupingutusi, et maailma suurimad majandusjõud oleksid valmis Venemaad abistama jätkusuutliku majanduse loomisel ja desarmeerimisel kohe, kui selleks avaneb poliitiline võimalus. Nii tegutsedes saame vabaneda suurimast välisohust enda ja Euroopa jaoks, süstides idanaabrisse rahuarmastust.

Maailmal tuleb ajaloost õppida, et mitte enam korrata viga, mis tehti Eesti esimese iseseisvumise paiku läänes. Vaja on ellu viia positiivne stsenaarium, et parandada too teine viga, mis tehti lähiminevikus, Eestis iseseisvuse taastamise aegu idas!

Tulen tagasi kodumaale ja loodan, et siinviibijad andestavad mulle mu globaalse rakursi, sest me elame maailmas, mis on enam seotud, kui kunagi varem. Tartu rahugi sündis ju suurte võitlusest, mis andis võimaluse väikestele.

Tänan tähelepanu eest!”

Marko Kaasik, Erakond Eestimaa Rohelised aseesimees, Tartu linna kandidaat Riigikogu valimistel 2019 aastal.