Rohelised jahindusest

Ajakirja “Eesti Jahimees” peatoimetaja Jaanus Vaiksoo esitas Rohelistele mõned küsimused. Kui üldine arusaam võib olla, et Roheliste põhimõtete hulgas pole kohta jahindusele, siis on selline suhtumine pigem eksitav. Allpool põgus ülevaade antud teemal. Eestimaa Rohelised Lääne-, Saare- ja Hiiumaa kandidaadi Aleksei Lotmani ja Haabersti, Põhja-Tallinna, Kristiine kandidaadi Mattias Turovski koostasid vastused.

1) Milline peaks olema jahinduse kui looduskaitse osa tänapäeva ühiskonnas?

Mattias Turovski: “Loodushoiu kontekstis on jahindusel kindlalt toetav roll. Jahindus on üks instrument ökosüsteemide elurikkuse ja ökoloogilise tasakaalu hoidmiseks ja tagamiseks. Seejuures on ülioluline, et jahindus lähtuks ökoloogilisest teabest ning oleks esmalt kooskõlastatud loodushoiubioloogia prioriteetidega. Selle kaudu on jahindusel ka reguleeriv roll vajaduse korral nt põllu- või metsamajanduse kaitse või heaolu tagamise osas. See tähendab, et kui näiteks kasvav metskitsede või põtrade populatsioon hakkab ähvardama kuuse istikuid, huntide populatsioon teeb häda lambakasvatajatele vms, tuleb situatsiooni esmalt analüüsida ökoloogilisest seisukohast ning vajadusel rakendada jahindusmeetmeid ökoloogilise tasakaalu taassaavutamiseks. Jahindus ei ole iseseisev tegevusvaldkond vaid kindlalt Eesti looduse ökoloogilise heaolu tagamise üks tööriistadest. Seega peame oluliseks esmalt teadmispõhise ja sõltumatu jahinduse edendamist. Jahindus peab lähtuma objektiivsetest vajadustest ühe ulukipopulatsioone reguleeriva vahendina, kusjuures loomade arvukuse vähendamine küttimise teel ei peaks tingimata olema esimene või peamine lahenduskäik. Jahindusel ei tohiks ökoloogiliste ja keskkonnakorralduslike eesmärkide kõrval olla meelelahutuslikke või majanduslikke prioriteete.

Aleksei Lotman: “Tuntud USA jahimees, kirjamees, jahindusteadlane ja looduskaitsja Aldo Leopold sõnastas juba enam kui pool sajandit tagasi paljud olulised põhimõtted, mis on aktuaalsed ka täna. Jahimees, nagu iga teine looduse kasutaja peab lähtuma ökosüsteemist kui tervikust ehk Aldo Leopoldi sõnu kasutades, mõtlema nagu mägi. Meil Eestis siis pigem mõtlema nagu mets. Nii peab mõtlema ka riik jahimajandust korraldes. Tänane jahinduse regulatsioon Eestis laias laastus seda ka võimaldab. Võrreldes tänasega peaks enam panustama jahimeeste motiveerimisse ohtlike invasiivsete võõrliikide (mink ja kährik) arvukuse piiramisse, samuti valmisolekusse tegelda võimalike uute lisanduvate võõrliikide kiiresse tõrjesse.” 

2) Kas toetate kogukondlikku jahindust ja millisena näete jahimeest rolli riigikaitses?

Aleksei: “Rohelised on olemuslikult kogukondlikku looduskasutuse pooldajad, seda ka jahinduses. Jahimeeste kui keskmisest enam püssiga tuttavate inimeste roll riigikaitses peaks ilmselt suurenema, näiteks võiks riik soodustada Kaitseliidu koostööd jahindusorganisatsioonidega. Loomulikult on ka täna igal jahimehel võimalus vabatahtlikult riigikaitsesse panustada osaledes Kaitseliidu töös, nagu paljud tegelikult ka teevad.”

Mattias: “Kogenud ja hea relvaoskusega jahimeestel on riigikaitses teatav potentsiaal taktikalise planeerimise ja maastiku tundmise osas. Jahimeeste kaasamine riigikaitse lokaalses taktikalises planeerimises on mõeldav täiendava väljaõppe puhul. Jahimehi võiks vabatahtlikkuse alusel koolitada hindama militaarse tähtsusega objekte või maastiku eripärasid. Samas tuleb rõhutada, et kuitahes hea laskeoskusega jahimees ei võrdu sõjalise väljaõppega snaipriga. Toetav roll Eesti maismaa sõjalise julgeoleku tagamisele (eriti maastiku hindamisel) võiks sellegipoolest jahimeestel olla küll. Rõhuda tuleb olukorrateadlikkusele, st läbi jahimeeste kogukondade on olemas maastike ja ümbruse olukorrateadlikkus.Samuti on läbi kogukondliku jahinduse (jahimeeste seltsid) parem kontroll mistahes tegevuse üle metsades ja maastikel.”

3) Jahindus on Eestis tänasel päeval hobiks ligi 15000 jahimehele. See on keeruline ja põhjalike teadmisi nõudev valdkond, mistõttu tuleb jahimeestel pidevalt kursis olla jahindust reguleeriva seadusandlusega, täiendada teadmisi ulukibioloogiast ja -majandamisest, lihvida laskeoskust, pidada meeles ohutustehnikat, suhelda ümbritseva kogukonnaaga jne. Neid teemadega ja keskkonnainfo levitamisega tegeleb loodus- ja jahindusajakiri Eesti Jahimees, mis ilmub tänu riigi ja jahimeeste koostööle ning ühisele rahastamisele? Kas vastav praktika jätkub ka edaspidi?

Mattias:  “Jahindus peaks olema võimalikult suurel määral riigi poolt reguleeritud ja toetatud tegevusvaldkond. Kindlasti peab tuleviku võtmes olema eesmärgiks erialase teabe kättesaadavamaks tegemine ja jahinduse kui esmalt keskkonnakorraldusliku ja loodushoiualase valdkonna edendamine. Riigi ja jahinduse vahelist koostööd tuleb arendada eesmärgiga haritud ja selgete prioriteetidega spetsialistide väljakujundamiseks. Eesti looduslike elupaikade heaolu tagamiseks tuleks suurendada jahimeestele suunatud riiklike koolituste arvu, seda eriti ökoloogilise, zooloogilise ja veterinaarse teabe osas. “

Aleksei: “Ajakiri Eesti Jahimees peaks loomulikult jätkama oma tegevust. On loomulik, et riik panustab loodusteadlikkust tõstvate ajakirjade kulude katmisesse.”