Rea Raus: Ökoriik Eesti koondab ühist mõtte- ja inforuumi

Ökoriik Eesti üks eestvedajatest ning Roheliste liige Rea Raus kirjutab sellest, et Ökoriigi kontseptsioon on oluliselt laiem kui lihtsalt looduskaitse või puhas toit. Tänapäevane lähenemine peab olema terviklik ning teaduspõhine, mitte lihtsalt numbrilisele majanduskasvule orienteeritud- just see visioon eristabki Rohelisi teistest erakondadest ning just seetõttu on praegune võimuerakondade poliitika pikas perspektiivis jätkusuutmatu.

Mainides sõnu “ökoloogiline” või “mahe” kerkib silme ette ikka looduskaitse või kemikaalidevabalt kasvatatud toit.  Siiski kannavad need terminid ka laiemat tähendust, mille sünonüümina võib kasutada ka “terviklik”.  Ökoloogiline, holistlik, terviklik vaade ühiskonna arengule kätkeb endas palju enamaid valdkondi kui keskkonnateemad. Ökoriik Eesti hartas on kirjeldatud mitmeid põhimõtteid, mida toetavad ka Eestimaa Rohelised ühiskonna uuendamisel. Ökoriik Eesti üks paljudest eestvedajatest Rea Raus annab hartast väikese ülevaate.

Liigse tarbijamentaliteedi vohamisest, rahast kui pea ainsast edukuse mõõdust ja tunnusmärgist ning materialistlike väärtuste domineerimisest on palju räägitud. Vaid majanduslikele argumentidele tuginev ressursside tarbimine, väärtuspõhised konfliktid kogukondade ja võimu ning ärihuvide vahel – oleme seda ka hiljuti näinud nii Rail Balticu kui ka tselluloositehase debattidest. Sügavam kriisi põhjus istub meie kõlblus- ja väärtussüsteemides. Seega on vajalik tuua väärtused tagasi meie tuleviku visioonidesse ja ühiskonna suunamisse laiemalt. Jutt ei käi mistahes väärtustest, vaid jätkusuutlikkuse väärtustest, näiteks mitmekesisuse, detsentraliseerituse toetamisest, kogukondade otsustusõigustest, nii kohaliku tasandi kui ka riikliku tasandi otsuste tegemise alustest.  Paljudele on selge, et  oluliste otsuste tegemisel on aeg esikohale tõsta meie inimeste ja looduse tervis ning heaolu. Sest need kaks on orgaaniliselt seotud ja vastastikku sõltuvad.

Majandusest peab taas saama vahend, mitte eesmärk omaette. Pidev, üha keerukamate kontrollimehhanismide, standardite ja indikaatorite kehtestamine, metoodikatega “mängimine” sobivate otsuste õigustamiseks peab asenduma professionaalsuse usaldamisega, isikliku ja kollektiivse vastutusega ning eelkõige- arusaamaga Inimese ja Looduse vastasmõjust ja –sõltuvusest.

Probleeme on palju, mida Eesti inimesed erinevate teemadega seoses tunnetavad, ometi ei piisa sellest kui me seda keerulist, erinevate  valdkondade “lapitekki”- vaid ühest nurgast või ühest “lapist” pisut kinni traageldamine. Ei piisa sellest, kui me rapsides siia- sinna rahakübemeid juurde puistame või kuskil midagi ära võtame. Vaja on süsteemset muutust, aluspõhimõtete ja väärtuste ümbervaatamist- mida me oluliseks peame nii hariduses kui majanduses, nii tervishoius kui riigikaitses.

Alustada saame lihtsast, samas keerulisest põhimõttest. Riiklike, oluliste otsuste juures ei tohi enam arvestada ainult majanduslike argumentidega. Sama olulisele kohale tuleb seada inimeste, kogukondade tervis ja heaolu ning meie keskkonna heaolu. Sealt tulenevad meie tegelikud vajadused, eeldused heaks eluks. Kuidas seda põhimõtet reaalses elus rakendada on lisaks ka tõelise innovatsiooni küsimus. Innovatsioonini, loovate lahendusteni saab aga jõuda üheskoos, nende inimestega, kes jagavad ühiseid väärtusi ja arusaamu.