Noor roheline Linda Lees: mitmekesisus on tähistamist väärt

Keskerakonna ja Reformierakonna otsus jätta välja koosellunud paarid perehüvitise seadusest paneb taas küsima, miks on nii keeruline ühiskonnana empaatilisem olla. 

Kõik inimesed on oma loomult pisut omapärased, selge see. Erinevused algavad soo ja vanusega, lõpevad isiklike lemmiklaulude ja toidueelistustega. Mis meeldib ühele, ei ole sama väärtusega teistele. Ja see on normaalne. Kuna maitse üle ei vaielda. Sest igaühele siin maailmas on keegi, ka romantilises mõttes. Ja see pole mitte halb, vaid ilus. 

Hiljuti lugesin Eduard Odinetsa artiklit sellest, kuidas kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslased jäeti perehüvitiste seaduse muutmise eelnõust välja. Artiklis kirjeldab Odinets, kuidas kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslasi taas ei kohelda võrdselt abiellunutega, kuna Reformierakond ja Keskerakond allusid EKRE ning Isamaa šantaažile. Ma ei sildista siinkohal erakondi, et nad vihkavad üht kogukonda ja armastavad teist, sest kõik me seisame oma põhimõtete eest. Küll aga tahan lahti seletada, miks LGBT perekondade õigused ei ole “mõttetu propaganda” või kuidagi ohuks eestluse väljasuremisele.

Vahel lihtsalt mõtlen, et tegelikult olen liigagi tihti lugenud kommentaare või kuulnud sääraseid lauseid nagu “mina seda homovärki ikka ei mõista” ning “las see asi jäägu magamistuppa”. Mina esitan selle peale küsimuse – mis siin siis nii eriliselt mõista on või ei ole? Tore, et selle lause ütleja on teadlik oma identiteedist ning seksuaalsetest eelistustest, aga mis täpsemalt peaks jääma magamistuppa? Kas armastus teise ligimese vastu? Kas emotsionaalne side oma väljavalitu suhtes? LGBT-kogukonna liikmetel peab olema samamoodi võimalus kõndida turvaliselt tänaval ja seejuures mitte häbeneda iseennast või partnerit. See on lihtsalt nii tavaline, et mees ja naine kõnnivad tänaval käest kinni. Miks siis pole tavaline see, kui seda teevad samast soost paarid? Ausalt öeldes polegi ma varem elus mitte ühtegi vettpidavat argumenti kuulnud. Minu jaoks pole pädev, kui homoseksuaalsuse kohta lihtsalt “loomuvastane” või “kummaline” öelda, sest teadupärast esineb homoseksuaalsus ka loomariigis, mis teeb sellest igati “loomuliku” ja “tavapärase” nähtuse. 

Ja kas teate, miks mõned inimesed defineerivad homoseksuaalsust kui midagi taunitavat ja ekstreemset? Sellepärast, et meie ühiskond on vägagi heteronormatiivne. Noh, on vast järgmine uhke mõiste loodud, eks? Aga nii on. Nagu nimigi ütleb, tõstab see esile ühendit “mees JA naine”. Ka siinkohal ei taha ma öelda, et see n-ö traditsiooniline koosolemine on kuidagi igav, nii ajast ja arust, aga meie ühiskond muutub üha avatumaks ning on vaja, et ka sellest tavapärasest mullist rohkem väljuksime. LGBT inimesi on terve ajaloo vältel nii palju maha tehtud, diskrimineeritud. Inimesed, meie enda riigi kodanikud on pidanud sellest riigist mujale põgenema, kuna siin pole neile piisavalt häid tingimusi, sealhulgas siis perehüvitise seaduse näitel. Me ju ei taha, et keegi midagi sellist uuesti läbi elama peaks. 

Ka selle artikli eesmärk siin pole propageerida homoseksuaalsust, teha maha konservatiivseid erakondi või Sind, lugeja, ja sinu isiklikke arvamusi. Lihtsalt tahan, et keegi ei peaks enam enda identiteedi pärast iseennast maha tegema ning perekondadele ette nähtud rahast ilma jääma. Siis saab järgmisel päeval päike jälle natuke eredama säraga tõusta.