Mõlemasoolised kalad ja antibiootikumiresistentsus. Ravimite vale käitlemine teeb looduses palju pahandust

Anette Parksepp, Kai Künnis-Beres

Inimeste üha suurem ravimitarvitamine muudab veeloomade sugu ja võib viia liikide väljasuremiseni.

Kui inimene kasutab ravimit, jääb osa sellest tema organismi, aga suur osa tuleb uriini ja väljaheitega välja, jõuab kanalisatsiooni ja sealt reoveepuhastusjaama. Puhastusjaam võtab reoveest välja eelkõige eri toitained, näiteks lämmastiku ja fosfori. Ravimijääke tavapärased reoveepuhastid eraldada ei suuda. Nii jõuavad ravimid veekogudesse, kuhu puhastatud reovett juhitakse.

Ravimites sisalduvad molekulid suudavad inimese organismis ühineda teiste molekulidega ja mõjutada sellega kindlat haigustunnust: näiteks ravida põletikku või vaigistada valu. Need molekulid on väga aktiivsed ega lagune looduses oma keerulise ehituse tõttu. Mida rohkem inimesed ravimeid tarbivad, seda rohkem jääke keskkonda koguneb. Ent loomadele mõjuvad ravimi toimeained teisiti kui inimestele. „Kalal ei ravi antidepressant depressiooni – ta ei teagi, mis see on,” sõnab TalTechi meresüsteemide instituudi teadur Kai Künnis-Beres.

Ta meenutab, et möödunud sajandi keskel kasutati massiliselt putukamürki DDT. „Mu vanaema rääkis, et sõjaväkke minevatele poistele pandi DDT-d isegi täitõrjeks pähe ja keegi ei osanud arvata, et sellest juhtub midagi halba. Teati ainult seda, et kassid seda ei talu,” räägib Künnis-Beres. Ent mõne aja pärast ei saanud mere tippkiskjad, hülged ja kotkad, enam järglasi. Neil tekkisid kasvajad. Kuna DDT tsükliline molekul on väga sarnane hormooniga, hakkas see mõjutama loomade sisenõresüsteemi, mis reguleerib organismi küpsust ja järglaste saamist.

Hülged ei saanud enam poegi ja kotkaste munadele ei tekkinud paksu koort, nii et kotkad lömastasid oma munad. 1970. aastal keelas suurem osa riike DDT-d kasutada ja Läänemere olukord taastus. „See on näide, kuidas inimene hakkas keskkonnale tähelepanu pööramata üht mürki kasutama ja tulemused tulid aastaid hiljem, kui aine imbus salakavalalt organismidesse. Paraku me ei õpi sellest, vaid teeme seda jälle,” on teadur nördinud.

Vanad ravimid on ohtlikud jäätmed ja tuleb viia tagasi apteeki või otse kohalikku jäätmejaama. Apteekrite sõnul on inimeste teadlikkus vanade ravimite tasuta äraandmise võimalusest aja jooksul paranenud, kuid siiski on palju neid, kes ei tea, kuidas tuleks ravimitega käituda. Ravimiameti inspektsiooniosakonna juhataja Elsa Leiten märgib, et igal aastal jõuab ohtlike jäätmete kogumiskohtadesse ligi 24 tonni ravimijäätmeid, kuid hinnanguliselt vähemalt sama palju jääb jäätmejaamadesse viimata.

Läänemere-äärsetest riikidest jõuab igal aastal veekeskkonda 1800 tonni ravimijääke. Mullu olukorda kaardistanud Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon HELCOM uuris, kui hästi suudavad reoveepuhastid filtreerida 118 ravimijääki. Ainult üheksa ravimi jäägid oli võimalik pea täielikult puhastada. Seega liigub 90% ravimijääke olulise puhastuseta veekogudesse. „Ravimijäägid keskkonnas on niivõrd uus probleem, et reoveepuhastid ei ole veel projekteeritud ravimijääke välja puhastama. Tehnoloogiad selleks on olemas, kuid need on kallid,” möönab keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner.

Künnis-Berese sõnul teevad praegu looduses kõige rohkem pahandust antibeebipillid ja neis sisalduvad hormoonisarnased molekulid. „Antibeebipillid on Eestis küllalt noor nähtus – see tuli alles pärast taasiseseisvumist. Need on eriti ohtlikud, kuna inimene võtab antibeebipille iga päev ja väga pikka aega, mitte nagu palavikuravimit, mida võetakse paar päeva. Neid noori naisi on pealegi väga palju, kes tahavad niimoodi peret planeerida, ja ka riigid soovitavad seda teha.”

Kuna pillides sisalduvad molekulid on naishormooniga sarnased, hakkavad nad vette kogunedes muutma isaste kalade sugu. „Juba 30 aastat tagasi käisin Rootsis merebioloogide konverentsil, kus räägiti, et sealsete reoveesuublate läheduses on hakanud veeloomad emaseks muutuma. Selliseid asju on ka Ameerikas: näiteks Michigani järves muutusid alligaatorid täpselt samadel põhjustel emaseks.”

Kui isased kalad või muud loomad hakkavad omandama emaste sugutunnuseid, ei suuda nad enam järglasi anda. „On tehtud mikroskoobi ristlõikeid kalade niisast, kust on näha, et spermatosoidi algrakkude kõrval on suured munarakud, mis tähendab, et see kala on tegelikult muutunud liitsuguliseks ja enam järglasi ei anna. Kui mingi liik järglasi ei saa, siis sureb ta lõpuks välja. Järglasi saada on ju elu mõte,” nendib Künnis-Beres.

Peale beebipillide teevad looduses pahandust antidepressandid, mida jõuab loodusse samuti üha rohkem. Ka neid peab inimene võtma iga päev pikka aega, mõni suisa elu lõpuni. Ohtralt jõuab veekogudesse valuvaigisteid, näiteks diklofenakki, paratsetamooli, ibuprofeeni. „Sakslased analüüsisid oma lahtesid juba kümme aastat tagasi ja leidsid küllalt suurtes kogustes nende ravimite jääke. Nende mõju kaladele pole täpselt teada saadud, toime on mitmekülgne, see reguleerib käitumist ja kindlasti on ka muid mõjusid,” ütleb teadur.

„Riigid pööravad sellele praegu vähe tähelepanu, sest farmaatsiafirmad ruulivad, nad on väga võimsad ja ka meditsiin on nende lõa otsas. Muidugi on lihtsam niimoodi peret planeerida, aga me peame ka meeles pidama, et terve suure mineviku on peret planeeritud ilma ravimiteta ja kõik on hakkama saanud. Kõige tähtsam on aga see, et inimesed oleksid teadlikud ja oskaksid oma riske hinnata,” paneb Künnis-Beres südamele.

Reisner möönab, et juba praegu on olukord halb: „Meres ravimijäägid kuhjuvad. See tähendab, et nende hulk meres suureneb kogu aeg, isegi siis, kui maismaalt jõuab ravimeid merre edaspidi vähem.” Eespool viidatud HELCOM-i Läänemere uuring oli meie regioonis alles esimene suurem samm probleemi olemuse ja ulatuse kaardistamiseks.

„Kui probleemi olemus ja ulatus on selge, saab ka probleemi lahendamiseks suunatud meetmeid kindlaks määrata. Euroopa Liidu tasandil tegeldakse samuti alles probleemi kaardistamisega ja paralleelselt käib töö võimaliku meetmete paketi väljatöötamisega,” selgitab Reisner.

Merekeskkonna osakonna juhataja lisab, et praegu uurivad Läänemere-äärsed riigid, kuidas kasutamata jäänud ravimeid käideldakse, sest need teevad looduses märksa rohkem kahju kui need, mis jõuavad reovette inimese organismi kaudu. Kui inimestel jäävad kodus ravimid kasutamata või lähevad halvaks, loputavad nad need tihtilugu tualetipotist alla või viskavad prügikasti. Rohud, mida inimesed on juba tarvitanud, jätavad suure osa oma toimeainest organismi. Kasutamata ravimites on toimeained esialgse tugevusega alles ja seetõttu on nende mõju loodusele hullem.

„Mõjude avaldumine looduses on aja küsimus. Kui me hakkame ravimijääkide sisaldust mõõtma ja leiame jääke, siis on mõne liigi jaoks juba natuke hilja. Praegu veel väga katastroofilist olukorda pole, aga seda on ka vähe uuritud,” selgitab Künnis-Beres.

Künnis-Beres ütleb, et ravimijääke tekib üha rohkem ka looma- ja kalakasvatusest, kus kasutatakse antibiootikume, aga ravimimahud on märksa suuremad kui majapidamistes. „Looma väljaheide satub keskkonda, vihmaveega uhatakse seda põldudelt, kuhu on võib-olla isegi sõnnikut laotatud, ja ravimijäägid satuvad veekogudesse. Loomakasvatuses on olukord isegi hullem, kuna piimakarjanduses on vaja udarapõletikke ravida, et piim oleks mikroobidest puhas,” sedastab teadur.

Antibiootikumidest tulenevaid probleeme on palju. Muu hulgas toimivad reoveesüsteemide biopuhastid bakterite toel, mis aitavad reoaineid lagundada. Kui antibiootikumid jõuavad järjepidevalt reoveesüsteemi, võivad need biopuhasti head bakterid ära tappa, lisab teadur.

Reisner selgitab, et kui inimene võtab antibiootikume vähem, kui arst on ette kirjutanud, ei hävita need lõpuks mikroorganisme, vaid mikroorganismid hoopis kohanevad antibiootikumiga ja muutuvad resistentseks. Sama juhtub looduses, kui antibiootikume sinna tasapisi koguneb. See omakorda suurendab kahjulike mikroorganismide levikut.

„See tähendab, et kui sa saad keskkonnast mingi haiguse, võid ta saada juba sellisel kujul, et mikroob ei allugi enam eeldatud ravimile,” nendib Künnis-Beres. „Arstid ei oskagi midagi teha. Uute ravimite väljatöötamine võtab väga palju aega, nii et mikroobid muutuvad kiiremini, kui meie neile järele jõuame. See on tulevikus üks inimkonna suuremaid probleeme, kuidas sellest üle saada. Lahenduseks võib olla hõbe, mis on bakteritsiidne ja mille vastu resistentsust ei teki.”

Reisner nendib, et kasutamata ravimite kogumist ja nende reoveest puhastamist tuleb tõhustada kohtades, kus neid enim toodetakse või kasutatakse, näiteks haiglate juures. „Seal on reovees nende kontsentratsioon suur ja puhastustehnoloogiat on võimalik vastavaks kujundada. Reoveepuhastis on aga kontsentratsioonid väiksed ning aineid kätte saada kallis ja keerukas. Tehnoloogiliselt on see võimalik, kuid selliste lisaseadmete ja süsteemide loomine on väga kallis. Šveitsis näiteks eelnes puhastite ümberehitamisele põhjalik avalik diskussioon ja järgnes ühiskondlik kokkulepe puhastite ümberehitamiseks, raha selleks saadi maksukoormuse tõstmisest. Kas me oleme valmis selleks, et maksukoormus keskkonna hoidmise nimel suureneks?”

Artikkel ilmus ka 23.11.2018 Eesti Päevalehes