Kliimapositiivne transpordipoliitika – Joonas Laks

Eesti on ennast üritanud ikka näidata kaasaaegse ja posiitiivse riigina. Nüüd peagi aasta aega kestnud tervisekriisi valguses on sõna “positiivne” saanud aga üsna negatiivse varjundi. Lisaks COVID-19 positiivsusele, on meie riik ka kliimapositiivne ning sammud neutraalsuse poole on lühikesed, transpordipoliitikas pea olematud.

Säästvad lahendused esiplaanile

Kui veel 10 ja 5 aastat tagasi leidus kahtlejaid, siis täna on taastuvenergiale üleminekust saanud transpordisektoris möödapääsmatu reaalsus. Kliimapositiivne valdkond tuleb muuta kliimaneutraalseks või veelgi parem – kliimanegatiivseks. Kuid sektori terviklikuks arenguks on oluline tõsta ka kergliikluse ja ühistranspordi osatähtsust. Veelgi enam, see peab juhtuma juba täna, sest aeg on ümber saamas. Valitsusele võib andestada koroonakriisiaegset käpardlikkust järgmise aasta riigieelarve koostamisel – kõik ministrid jälgivad nakatumiskordajat tõenäoliselt rohkem kui eurosid, aga fakt on see, et kliimakriis läheneb meie poole veelgi kiirema hooga kui enne ning on tagumine aeg planeerida ja rakendada konkreetseid summasid ja meetmeid, millega vähendada transpordisüsteemi heitmeid. Ka eelarvesse. Vähemalt selles mahus, mis on toodud peatselt vastuvõetavas 2021.–2035. aasta transpordi ja liikuvuse arengukavas. Tasuta ühistransport ei too kasutajaid juurde ega hakkagi neid juurde tooma, kui seda planeeritakse marginaalseks teenuseks. 

Mitte midagi tegemise oskus

Asfaldiliidu juht Sven Pertens ütles hiljuti BNS-ile, et teed vajaksid lisainvesteeringuid 200 miljonit aastas vähemalt järgmise viie aasta jooksul, et „remondivõlg” tasa teha. Suuresti on tulnud see auk kütuseaktsiisi lahti sidumisest tagasi teedesse investeeritavatest summadest. Kui eeldada, et kütuseaktsiisi tõstmisega me seda katta ei suuda või ei taha, siis mis oleks alternatiiv? Seni on poliitikaks olnud “kasutaja maksab” põhimõte, mis on üsna lähedane “saastaja maksab” poliitikale – rohkem fossiilkütuse kasutamist ka saastab rohkem. Seega üks sisend ehk kütus on juba maksustatud. Teine sisend ehk sõiduk, on Eestis sisuliselt maksustamata (kui välja arvata erisoodustusmaksust tingitud kulud).  Ja autosid on meil juba registris rohkem kui tööealist elanikkonda. Viimasel ajal on ekspertide hulgas taas rohkem kõne all olnud ka mõne sõitmise väljundi – ummikute, süsinikuheitme ja teekasutuse maksustamine. Siiski on need jäänud pigem hüüdjate hääleks kõrbes. 

Puudub poliitiline kapital

Maksud on keeruline teema iga valitsuse ajal, aga praegu, kus kirikule lennutatakse miljoneid ja vaid paari kuu vanusele MTÜ-le 171 000€, vaatavad kõige ontlikumadki maksumaksjad peeglisse küsimusega – kas minu raha ikka kasutatakse otstarbekalt? Maksurahu on kehtestatud vaid seepärast, et praegu valitsuses olevatel erakondadel ei ole ilmselt uute maksude kehtestamiseks poliitilist kapitali – vastupidi, nende langetamisega üritatakse osta endale odavat populaarsust. Riigi võlakoormus kasvab – riik jääb vaesemaks. Fakt, et näiteks keskkonnamaksud soodustavad üliolulist innovatsiooni, mis lõppkokkuvõttes aitaks nii riiki kui ka kõiki selle elanikke paremale järjele kui kütusepaagi pealt paari euro säästmine või uue auto ostmise soodustamine, on unustatud. Kliimapositiivne transpordipoliitika tuleb lõpetada, sest piiratud ressursidega ruumis ei saa see lõppeda hästi.

Vaid üks võimalus paljude teiste seas

 Iga toodetud auto ressurss tuleks lõpuni kasutada. Eelistada tuleks remonti uue auto ostmisele alati, kui see on võimalik. Toodete eluea pikendamist peab toetama ja nõudma pikemaid tootjagarantiisid ning kehtestama käibemaksusoodustus parandusteenustele. Viimase rahastamiseks võiks uutele sõidukitele kehtestada ühekordse riigilõivu. Mulle ja ka keskkonnale meeldiks kui Raivo E. Tamme kombel aina enam inimesi hoiaks ja armastaks oma olemasolevat sõidukit ning ei vahetaks seda liisinguperioodi lõppedes või veel varemgi uuema ja suurema mudeli vastu välja. Veel parem – kui isiklik auto jääks pühapäevadeks ja igapäevakäigud ja -sõidud saaksid tehtud jalgsi, jalgratta, tõukeratta, bussi, trammi, trolli, rongi, praami või autojagamisteenuse abil. Nad kõik väärivad meie tähelepanu reisi planeerimisel sama palju või veel enamgi kui auto. Ja kus on meie tähelepanu, on ka poliitikute oma.

20 miljonit omavalitsustele teede ehitamiseks on kindlasti vajalik, aga selgitus selle juures on vale – mitte auto- vaid jalg- ja jalgrattateid tuleks selle raha eest ehitada. Kilomeetreid ja rahva tervist saaks rohkem, heitmeid vähem. Hetkel on vastupidi. Kliima soojeneb jätkuvalt, planeet on kliimapositiivne. Piltlikult öeldes meie maja põleb. Põleva maja kustutamiseks tuleks bensiini asemel tuleks kasutada vett. Auto kasutab bensiini. Inimene vett. Ma ei ütle, et teid pole üldse vaja – ka ühistransport kasutab neid, aga kas peab ilmtingimata iga tee projekteerimisel eeldama liiklussageduse kasvu? See isetäituv ennustus on teede puhul ilme.