Kaspar Kurve: vahet pole, milline koalitsioon tuleb, Keskerakond on juba kaotanud

Nüüdseks on juba pisut üle nädala möödunud 2019. aasta Riigikogu valimistest. Suurimaks kaotajaks on minu subjektiivsel hinnangul keskkond, aga selge on see, et keskkonnateemad eestlasi ei kõneta. See on küll raske, aga midagi pole teha- sellega tuleb leppida. Või võib-olla on õigem öelda, et Eestimaa Rohelised ei suutnud valijaid kõnetada. No vaata, mis nurga alt tahad, vahet pole, üsna nüri värk ikkagi. Kahju polegi mul mitte niivõrd meie erakonnast, vaid meie loodusest, mis on meie väikese Eesti suurim väärtus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.

Mind on juba tükk aega hämmastanud, kuidas täiesti marginaalsed maksusüsteemimuudatused nende valimiste põhiteemaks kerkisid. Ma tunnistan ausalt, et ehkki Reformierakond pole mulle kunagi maailmavaateliselt eriti sümpaatne olnud, siis olin varasemate valimiste kontekstis siiski aru saanud, miks neil siiani niivõrd hästi on läinud. Sellel korral ma seda aga absoluutselt ei taipa- Kaja Kallase juhitud Reformierakonnas polnud aastal 2019 mitte midagi, mis oleks vähegi intellektuaalselt huvitav või teiste ideedest kardinaalselt erinev olnud. Aga raha ja turundus teevad imesid, ma kipun ilmselt poolteadlikult ja naiivselt seda pahatihti unustama. Mind hirmutab, mida see kõik meie demokraatia ja ratsionaalsete valikute kohta ütleb, aga see on juba hoopis teine teema.

Ühesõnaga, eksisin ja üllatusin (negatiivselt) kui valimistulemused välja tulid. Kui enne 3. märtsi tundus, et Reformierakonnal pole šanssigi, siis järsku olid kõik trumbid nende käes. Mis aga juhtus viimase nädala jooksul, on nii sürrealistlik, et paneks Dali enda närviliselt vuntse siluma ja kukalt kratsima. Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon oli ilmselgelt kõige tõenäolisem ja lihtsam lahendus, Kaja Kallas ja Jüri Ratas võivad ju ETV debatis jätta mulje, et nende kahe erakonna poliitikas ja maailmavaates haigutab ületamatu kuristik, aga olgem ausad- nende erinevused on reaalsuses siiski minimaalsed.

Kaksikliitu aga ei sündinud ja Keskerakonna “ei” järel näis Reformi, Isamaa ja sotside koalitsioon kõige loogilisem, tõsi, ühisosa on neil kolmel raskem leida kui kahel suurel, aga viimased aastad on näidanud, et kuidagiviisi saadakse valitsuses siiski hakkama. Võti uue valitsuse moodustamiseks oli endiselt Reformierakonna käes ning peaminister Jüri Ratas koos oma “õiglast riiki kõigile” lubanud Keskerakonnaga näis olevat lõplikult kaotanud ja nurka mängitud… kuni saabus selline poliittehnoloogiline nüke, mida suurem osa meist poleks osanud unes ka näha – potentsiaalne koalitsioon Keskerakonna, Isamaa ja… EKRE vahel.

Ehkki mingit lepingut pole veel sõlmitud ja kõik toimub siiani veel ainult teoreetilisel tasandil, on kogu selles tsirkuses mõneti paradoksaalselt kaotajaks juba praegu Keskerakond. Aastatepikkune ränk töö Edgar Savisaare varjust vabanemiseks, erakonna demokratiseerimine ja tõsiseltvõetavaks muutmine on väga konkreetselt ja uskumatult kiiresti minema pühitud. Isegi juhul, kui KEIKRE koalitsiooni ei peaks sündima, on Keskerakond pelgalt EKRE’ga flirtimisega tekitanud endale sellise mainekahju, et see on vaat et võrreldav Mati Alaveri omaga. Jah, võimule saamine ongi iga erakonna eesmärk, aga selline ultra-Machiavellilik “eesmärk pühitseb abinõu” lähenemine Keskerakonna poolt on pehmelt öeldes šokeeriv ja mainekujunduslikult absoluutne ämber ja seda mitte ainult Keskerakonnale endale, vaid tervele meie riigile. Häbi!