Kaspar Kurve: Kaimar Karuga “peaaegu nõus”

Lugesin huviga endise ministri Kaimar Karu arvamusartiklit, mille keskne sõnum oli, et tänaste parteilaste tuim ja enesekeskne suhtumine Eesti arengule kaasa ei aita. Ehk lühidalt: Eesti ei vaja tänaseid poliitikuid, sest summa summarum on nad kõik oma erinevuses ühtemoodi kasutud.

Mulle Kaimar Karu meeldib. See, et muidu õudu äratanud valitsuses osalenud EKRE suutis täita niivõrd vastutusrikka (ütleksin lausa, et ühe oluliseima) ministritooli Kaimar Karuga, kes erinevalt tema eelkäijast tehnoloogilise arengule mõju hinnata suutis, oli kiiduväärt samm.

Karu selge silmavaade on laiapindne ning temaga saab populismi ja odavate loosungite osas vaid nõustuda – EKRE fenomen seisnebki selles, et neil on äärmiselt lihtsad vastused äärmiselt mitmetahulistele küsimustele. Komplekssed probleemid aga eeldavad valijatelt süvenemist, analüüsi ja palju muudki, mille jaoks paljudel meie kiires infoühiskonnas lihtsalt aega napib.

Erinevad visioonid, erinevad prioriteedid

Kaimar Karu väidab, et Eestile pole vaja poliitikuid, vaid Eesti riigi tulevikust hoolivaid inimesi. See väide flirdib paradoksaalselt ise populismiga. Esiteks, poliitikud on samuti inimesed, mitte mingi eraldiseisev grupp inimesi. Teiseks julgen ma väita, et suurem osa poliitikutest alates Reformierakonnast lõpetades Isamaa ja sotsidega tõepoolest hoolib Eestist ja meie riigi tulevikust.

Küsimus on hoopiski sõna „hoolimine” tähenduses ja selles, millist tulevikku soovitakse näha. Reformierakond, vähemalt paberil, hoolib sellest, et kõigil oleks maksimaalsed vabadused enda (majanduslikuks) teostamiseks. See, et sellise poliitika tagajärjel on Eesti Euroopa ebavõrdseim riik ning et meie pensionärid on Euroopa suurimas vaesusriskis, on reformierakondlaste jaoks mitte hoolimatus, vaid paratamatus. Roheliste jaoks on selline tulem vastuvõetamatu ning hoolimatu – see on maailmavaate küsimus.

Rohelised hoolivad nii inimesest kui keskkonnast

Roheliste jaoks võib sõna „hoolimine” mõtestada laias laastus kolmeks. Esiteks, inimene – me hoolime nii isikuvabadustest kui ka sellest, et sotsiaalmajanduslikult oleks meie ühiskond võrdsem, et veerand meie elanikkonnast ei peaks elama vähemaga kui 560 eurot kuus, et meie sotsiaaltoetused SKP’st poleks 2.5 korda väiksemad Euroopa Liidu keskmisest. Me ei peaks ainult küsima seda, mida kodanik saab riigi heaks teha, vaid mida riik saab kodaniku jaoks teha.

Rohelised hoolivad ka keskkonnast ning neist eestimaalastest, kes erinevalt inimestest iga paari aasta taga valimiskasti taga käia ei saa. Välditavate kannatuste vähendamine teistele elusorganismidele on üks rohelise maailmavaate kõige olulisematest nurgakividest.

Kolmandaks hoolivad rohelised sellest, mida ütlevad oma valdkonna eksperdid ning teadlased. Need on inimesed, kes tegelevad päevast päeva äärmiselt keeruliste probleemidega. Need samad inimesed on üksmeelel, et sarnasel kursil jätkudes inimkonnal väga pikka pidu siin planeedil enam pole. Kurb on lihtsam see, et seda kõike teades, teeme me oma poliitilise valiku pahatihti ikkagi mingi osava reklaami või turundusloosungi pealt nagu „Anname tuld” või „Kindlalt edasi” või jumal teab veel mida. Muide, roheliste KOV kampaania loosungi keskseks sõnaks ongi just hoolimine.

Kaimar Karu peaks poliitikas jätkama

Julgen väita, et Rohelised on tegude erakond. Tänase poliitika näo on siiski kujundanud oravad, sarvikud, ekreiidid, isamaalased ja sotsid ning roheliste tegudeks on senini olnud vastutustundlikud valimislubadused. Ajal, mil oravad on lubanud meile püksata reedeid (või olid need maksuvabad reeded?) ning ninasarvikud loopinud tasuta kartuleid, on rohelised üle Euroopa üritanud seista pikima võimaliku plaani eest: säilitada elamisväärne elukeskkond. Sest kui elukeskkond hävib, hävime ka meie.

Saksamaal toimuv näitab, et Euroopa on ärkamas ning rohelist mõtteviisi hinnatakse aina enam ja enam. Keskkonnahoid pole enam sõnakõlks, vaid ainus viis jääda ellu. 

Minu ettepanek Kaimar Karule, vaatamata sellele, et ta on usu erakondadesse justkui kaotanud, on tulla ja liituda rohelistega. On täiesti ilmselge, et ükski teine erakond Eestis keskkonnast suurt ei pea. See, et täna täidab kõigi erakondade kõnepruuki sõna ”rohepööre”´, on iseenesest tervitatav, aga rohepööre on vaid üks aspekt rohelisest maailmavaatest. Ning paljuski kasutavad erakonnad selliseid termineid selleks, et rohelised hääled turult koju tuua.

Ehk kutsun Karut ühinema nendega, kelle hoolivus on siiras ja laiapindne. Ning kui valija tahab, saavad meie sõnadest ka teod.