Jüri Ginter: Kõik saavad panustada inimkonna päästmisse, loodus päästab ennast ise

Peame muutma süsteemi, mis majanduse ja heaolu kasvu loosungi all kuritarvitab keskkonda. Ei piisa virisemisest ja protestimisest. Süsteemi ei muuda jumal ega robotid. See ei ole kerge ülesanne, sest varem pole see kellelgi õnnestunud, kuid meil pole võimalik ka kellegi teise peale lootma jääda. Süsteem ei saa olla parem, kui inimesed, kellest süsteem koosneb. Süsteemi pole võimalik muuta ülevalt alla, kuna need, kellel on suurim võimalus süsteemseid muutusi mõjutada – poliitikud, finantssüsteemi osalised, suurkorporatsioonid, ülirikkad – on ise olemasolevast süsteemist suurima kasu saajad. Kui me oma käitumise muutmisega kohe algust ei tee, jätkub pidu katku ajal või ootame värisedes süsteemi kokkuvarisemist.

Ülevaade olukorrast

Sageli väidetakse, et inimesed hävitavad loodust. Tegelikult on olukord keerulisem. Oma tegevusega muudab inimene keskkonna endale mittesobivaks ning kui me samas suunas jätkame, siis sureb inimkond oma tegevuse ja tegevusetuse tagajärjel varsti üldse välja. Eestis on teemadeks metsade lageraie ja liikide kadumine, kuid meie planeedil on juba piirkondi, kus pole inimtegevuseks piisavalt puhast magedat vett, inimtoidu kasvatamiseks vajalikku mulda jt ressursse. Kuigi eestlased arvavad, et nad on metsarahvas, siis oma hoiakutes oleme Euroopa Liidus eelviimasel kohal. Ainult Lätis väärtustatakse keskkonda veel vähem (Special Eurobarometer 501 Attitudes of Europeans towards the Environment, 2019).

Levinud on hoiak, et meil on keskkonnaga asjad hästi. Mingil määral on see tingitud asjaolust, et aastatuhandete jooksul on inimene saavutanud üha suurema sõltumatuse loodusest. Me ei pea enam kartma vihma, põuda, ikaldust vms. Aeg-ajalt häirivad meid tormid, kuid kui kõik elektriliinid maa alla peita, siis ei karda me ka torme. Seega pole keskkond meile enam eluliselt nii tähtis kui varem (vt Timo Marani inauguratsiooniloeng “Tähenduslik keskkond ja ökoloogiline kriis” https://www.uttv.ee/naita?id=30485). Seda niikaua, kui me vaatame maailma oma madala mätta otsast, kui me pole sattunud Ida-Virumaale või ei ole süvenenud statistikasse. Rahulolu põhjuseks on asjaolu, et võrreldakse aastaga 1990, mil Eesti eksportis põlevkivielektrit ja odavate väetiste arvel toodetud põllumajandussaaduseid Venemaale. Euroopa Liidu abiga on õnnestunud mõned tekitatud kahjud leevendada või kinni katta, kuid näiteks Tartu linnas on võrreldes 2008. aastaga reostus isegi suurenenud.  

Portugali lapsed kaebasid Eesti kohtusse, kuna meie keskkonna jalajälg on väga suur. (https://www.ohtuleht.ee/1015372/tohoh-mille-eest-portugali-lapsed-kaebasid-eesti-ja-veel-portsu-riike-kohtusse) 

Probleem ongi selles, et ühe piirkonna tegevus tekitab negatiivsed tagajärjed mujal. Eestis toodetakse põlevkiviõli, meile jääb veereostus, mis voolab merre, õli põleb laevades ning süsihappegaas eraldub mere kohale, kuid kliimamuutusest tekivad kahjud Portugalis, Aafrikas jm.   

Kui inimene kui liik on kadunud, siis loodus tasapisi taastub. Osa liike on küll jäädavalt kadunud koos inimestega, kuid ülejäänud jätkavad elu. 

Põhjused

Miks me oleme jõudnud praegusesse olukorda, kus me kulutame ressursse oluliselt kiiremini, kui need taastuvad? Miks me tekitame nii palju reostust ja prügi? Miks me upume omaenese asjade sisse? Selle asemel, et olla inimene, on tähtsaks muutunud omada asju. See muudab meie staatust võrreldes teistega. Kellel on kallim auto, kell vm, on kõrgemal, kui need, kes käivad jala ja ei kasutagi kella. 

Presidendi vastuvõtule tuleb minna iga kord uue kleidiga. Meil on palju asju, mida me oleme heal juhul kasutanud üks kord, mõnel juhul me pole neid üldse kasutanud. Pean tunnistama, et ka mul on raamatuid, mida ma pole jõudnud veel läbi lugeda. Alles küpses eas jõudsin arusaamisele, et raamatut tasub osta pärast selle läbilugemist. Alles siis võib olla kindel, et sellel on Sinu jaoks jääv väärtus.

Vale häbi

Kuna me häbeneme kasutada asju pikemat aega, siis on ka asjad tehtud üha rohkem ühekordseks kasutamiseks. Neid ei olegi võimalik pesta, puhastada ja parandada. Ühekordselt kasutatavate asjadega kasutamist tingib ka laiskus. Ilma keskkonnatasudeta, mis kompenseerivad keskkonnale tekitava kahju, on robotiseeritud tootmises olnud odavam õhukesest plastmassist asju juurde vorpida, kui korralike asjade kogumist, pesemist, parandamist ja taaskasutamist korraldada. Näiteks ühekordsed toidunõud on kiirtoidukohtade asi, peentes restoranides neid ei kohta! Ühekordselt kasutatavate meditsiinitarvete lugu on veel keerulisem. Kuigi tootmistehnoloogia arenes pidevalt, toimus otsustav murrang HIV-viiruse leviku ajal 1980-1990.a. paiku, sest meedikud pidasid neid oluliselt turvalisemaks, kui korduvkasutatavate steriliseerimist. Küsimuse, kas see tõesti kõigi nende asjadega nii on, võib üles tõsta, aga vastuse saamisel tuleks spetsialiste usaldada.

Paljudele inimestele on asjad oma alaväärsuse jm komplekside peitmiseks, kuid tuleb välja, et vist igas perekonnas on ka inimesi, kes varuvad asju tagavaraks, igaks juhuks. Kas sellepärast, et kardetakse nende müügilt kadumist või kasutatakse ära soodsat allahindlust. Need asjad jäävad sageli üldse kasutamata ja jõuavad otse prügimäele. 

Asjade kultusel on veel palju teisi põhjuseid: Massipsühhoosist ja grupimentaliteedist lähtuvalt ostame uusi asju mitte siis, kui vanad on ära kulunud, vaid siis, kui uued asjad moodi lähevad ja müügile tulevad. Isegi siis, kui need uued asjad on vanadest vähem kasutajasõbralikud. Kindlasti aitab sellele kaasa ka teiste halvustav suhtumine “vanamoodsatesse” inimestesse.

Senini häbenen enda soovi osta endale nailonsokid ja nailonsärgid, kui need moodi läksid.

Väidetavalt meeldib paljudele inimestele osta asju, kuna see aitab neil stressi leevendada. Ikka juhtub meil olema veidi vaba raha. Ka siis, kui korter ja auto on järelmaksuga ostetud või liisitud. Ja kui ei ole raha, siis on võimalik seda laenata asjade ostmiseks. 

Palju asju, mida me ei kasuta, saame kingituseks. See algab juba kodus ja lasteaias, kuid jätkub kogu elu. Tarbetuid asjui saame juubeliteks, võistlustel, ärisuhete kinnitamiseks jm. 

Asjade kõrval on staatuse küsimuseks ka reisimine ja sedagi ikka luks tasemel lennukiga ja viie tärni hotellis. Omaette nähtuseks on kujunenud konverentsiturism. COVID pandeemia on näidanud, et tegelikult polegi vaja igale poole kohale sõita, edukalt on võimalik suhelda ka interneti vahendusel. Kui reisimine ajutiselt vähenes, vähenes oluliselt ka ressursside kasutamine ja reostus.

Omaette küsimus on, kas need põhjused on kellegi manipulatsiooni tagajärg, keegi soovib meie tegevusest rikastuda või tänu sellele võimul püsida. Või on vastupidi, neid nõrkuseid on võimalik kasutada rikastumiseks ja võimul püsimiseks. Ilmselt on mingil määral õiged mõlemad, kuid liiga sageli kasutatakse manipulatsioonisüüdistust selleks, et end paremas valguses (ohvrina) näidata. 

Muutuste vajadusest ei saada aru varem, kui kriis on juba käes. Alles siis hakatakse otsima võtit edasiliikumiseks, lahendust probleemile. Aga seda ei ole käepärast. Nüüd võetakse aeg maha ja hakatakse analüüsima olukorda kõrvalt. Kuna vaatenurk on nüüd laiem, kui varem oma mätta otsast, siis saadakse aru, et probleem on sügavam ja keerulisem. Esimene reaktsioon on süüdlaste otsimine, kuid see ei aita. Siis hakatakse esitama nõudeid riigile. Ja alles seejärel saadakse aru, et riik ollakse ise ja maailma saab muuta vaid ise muutudes. Kuid siis võib olla juba hilja.  

Tagajärjed

• Kõige raskem tagajärg on see, et me ei näe sageli asjade kuhja tagant inimest, tema tunnustamisväärset tegevust, võimalust temaga koostööd teha. 
• Ühekordsete asjade tõttu ei oska me enam ise neid asju teha, parandada või korras hoida. Asju toodetakse seitsme maa ja mere taga, sageli laste poolt ja tühise tasu eest. 
• Me häbeneme kasutada juba varem kantud kingi, riideid vm, kuigi need on isegi mugavamad, kui uued.  
• Letid on lookas kaupade all ning suur osa rändab letilt otse prügimäele, kuna ei leia endale kasutajat. 
• Majandus tugineb pideva kasvu ideele ning kui mingil põhjusel millegi tarbimine väheneb, siis häirib see kogu majandust. Olukorra parandamise asemel lisavad riigid raha tarbimisse ja suurendavad sellega oma võlakoormat. 

Kokkuvõtteks kulutame rohkem ressursse, kui taastoodetakse ja upume asjadesse ja prügisse ning peame ennast kaitsma enda poolt reostatud õhu ja vee ning meie tekitatud müra eest.

Osa inimesi on ajanud see meeleheitele ning nad on loobunud õppimisest ja töötamisest, et teiste inimeste tähelepanu probleemidele tõmmata. Sageli tehakse seda teisi häirival ning isegi keskkonda kahjustaval viisil. Mingil määral soodustab sellist tegevust ka meedia, kes eelistab kajastada demonstratsioone ja proteste ja mitte keskkonnasäästlikku käitumist. Sellega keskkonnakaitsjad tekitavad vastuseisu endale ja oma üritusele. Ka siis, kui keskkonna aktivistid on oma põhimõtetega ülejäänud inimestest liiga kaugel ees ja olles seetõttu teistele arusaamatud. Teiseks kaasnevaks tagajärjeks on rohepesu, keskkonna säästmise loosungi all kasutatakse maksumaksjate raha ning tagajärjeks on isegi suurem reostus.  

Mida siis ikkagi teha, et säiliks inimesele sobiv keskkond?

Väga levinud on arvamus, et riik peab midagi ette võtma. Samas ei ole ühte konkreetset abinõud, mis olukorra parandaks. Rahvusvahelisel tasemel on sõlmitud Rio, Kyoto ja Pariisi kokkulepped. Euroopa Liit on sõnastanud ambitsioonikad eesmärgid ja Eesti kavatseb järgmisel aastal luua enda ringmajanduse arengudokumendi koos tegevuskava ja vajalike ringmajanduse mõõdikutega. (Johanna Laast ja Anett Peel. Ringmajandus & jäätmevabadus: hullumeelsus või reaalsus. – Ajaleht. Oktoober 2020). Kuni aga elanike enamus ei pea keskkonda oluliseks (vt eelpoolviidatud uuring), siis riigi poliitikat kritiseeritakse ja boikoteeritakse (kütust käiakse ostmas naaberriikides, sigarette tuuakse sisse salakaubana jne) ning see jääbki paberile. Samuti ei julge poliitikud keskkonda kaitsta. Võrreldes teiste erakondadega aktiivsemalt keskkonna eest seisnud ja kütuseaktsiisi tõstmise algatanud sotsiaaldemokraatlik erakond kaotas selle tagajärjel Riigikogu valimistel oluliselt hääli ning Keskerakond ja Isamaa pidid otsima uue partneri. SDE erakonna juht astus tagasi.

“Väärtushoiakute ja eesmärkidega, millega oleme jõudnud ületarbimiskultuurini, ei ole võimalik probleemi lahendada.”

Väärtushoiakute ja eesmärkidega, millega oleme jõudnud ületarbimiskultuurini, ei ole võimalik probleemi lahendada. Kindlasti ei lahenda olukorda ka askees ja enesesalgamine. Peame leidma uued eesmärgid ja väärtused, mis on senistest paremad. Need eesmärgid ja väärtused aitavad meil ka oma tarbimisharjumisi muuta.

Asjade kõrval ja asemel võiksime rohkem väärtustada tervist, rahu, suhtlemist, kaaslasi, järeltulijaid, arengut jm mittemateriaalset. Millegi ostmise asemel võiksime eesmärgiks seada millegi õppimise, kogemise või kellegi aitamise. Ostame üksnes seda, mida meil vaja on ja ei lase ennast eksitada (vt Kati Aas. Soovitus käia kord nädalas poes ei osutu alati mõistlikuks. Pärnu Postimees 29.10.2020)

Me saame kasutada vähem asju, kasutada neid lõpuni, vajadusel neid pestes, puhastades ja parandades. Kindlasti peame me hakkama prügi sorteerima, kes juba seda ei tee. Me saame asju teistega jagada ja koos kasutada. Õppida tuleb ka teadlikku tarbimist sh asjade hooldamist ja parandamist.

Üha enam on levimas taaskasutus. Ühelt poolt on paranemas selle maine ning ka mõned arvamusliidrid tunnistavad uhkusega, et käivad kaltsukates. Teiselt poolt saab kaasa aidata taaskasutuse süsteemi arengule. Kindlasti aitab taaskasutusele kaasa see, kui toodete kvaliteet paraneb. Me saame otsida mõttekaaslasi ja osaleda vastavates ühendustes panustades vastavalt võimalustele aega (tööd) või raha (asju). Sellele saaks kaasa aidata haridus teadvustamaks materiaalsete ressursside piiratust, mõistliku tarbimise võimalusi ja inimlikkuse olemust.

Müüjad peaksid odavama hinna kõrval kriteeriumina kasutama ka kasutusiga, taaskasutamise ja remontimise võimalust jm. Nõudes seadusega pikemaid garantiiaegu, saab riik võtta konkurentsieelise neilt tootjatelt ja edasimüüjatelt, kelle kaup on odavam, kuid kestab lühemat aega.

Tootjad saavad tootmiseks kasutada taaskasutatud ressursse seda ka tarbijatele teadvustades ning toota asju, mis kestavad kauem, mida saab remontida (sh on varuosad) ja mida saab ära kasutamise järel taaskasutada. Siin on väga suur panus teadusel, mis pakub tehnoloogiaid, mis ei kuritarvita ressursse, sest on selge, et senine tehnoloogia meid allakäigutrepilt ei päästa. Samas tuleb meeles pidada, et primaarne on hoiakute muutumine, mitte tehnoloogia, sest vastasel juhul korduvad varasemad probleemid: arvutite kasutuselevõtmisega suurenes paberi kulu, ökonoomsemate mootorite leiutamise järel suurenes kütusekulu. 

Kasutute kinkide ja meenete asemel saab kasutada kinkekaarte, teenuseid jms. Õnneks on ka Eestis levinud kinkida vaba päev, lubadus lapsi hoida andes vanematele võimaluse ümber lülituda jms.

Kindlasti aitaksid teemat päevakorras hoida vastavad kampaaniad, kuid selle eelduseks on arvamusliidrite käitumine. Kui arenenud riikides püüab juba suur osa eliidist oma tarbimisharjumusi ohjeldada ja vähemalt mitte kaasinimesi oma priiskamisega häirida, siis Eestil on siin veel palju arenguruumi, kuna oleme “esirinnas” linnamaasturite arvukuselt jm.  

Maksud, tasud ja hüved

Riik saaks maksustada ülemäärast tarbimist, võimaldada säästlikku tegevust ja soodustada taaskasutamist. Vastasel juhul jätkub olukord, kus kauplused ja toitlustusettevõtted viskavad toiduaineid olmeprügikasti (vt Anna Teele Orav Suur osa toidust läheb raisku LP 20.11.2020) selle asemel, et neid sorteerida eraldades inimestele, loomadele ja komposteerimisele minevad toiduained ning pakendid. Kaupluste juurde tuleks paigaldada alused, kuhu kauplused panevad välja “kõlblik kuni” ja “parim enne” tähtaja ületanud kauba. Siis pole vaja keskkonnaaktivistidel tegeleda “prügikastisukeldumisega”, et midagigi päästa ja säästa. 

Eristama tuleks hakata tasusid mingi hüve kasutamise eest ja riigi ülalpidamiseks kogutavaid makse, mis lähevad tulude ümberjagamiseks. Sotsiaalmaksu eest on meil ravikindlustus ja pension, maamaksu eest on meil tasuta kasutada teed, päästeteenistus ja muud avalikud hüved, aktsiisi makstakse keskkonna või tervise kahjustamise eest. Samas käibemaksu ja tulumaksu eest ei saa me otseselt midagi. Kui me sellest aru saame, on inimesed nõus rohkem panustama. 

Mõtleme globaalselt, tegutseme lokaalselt

Soodsama tausta loovad rahvusvahelised kokkulepped ja uuringud, kuid need saavad vaid teadvustada olukorra kriitilisust, kuid ei muuda meie käitumist. Teadlased on probleemile tähelepanu juhtinud juba üle 50 aasta, kuid tarbimishullus on pigem kasvanud.

Kõike ei pea ise leiutama, peame lihtsalt silmad ja kõrvad lahti ning meeled erksad hoidma, et märgata uue võrseid, originaalseid lahendusi, millest saaks eeskuju võtta, mida võiks toetada ja millega võiks koostööd teha. Kasutada saab võrgustikke ja uusi osalusmeetodeid.  

Kui me oleme oma käitumist muutnud, saavad teadlased analüüsida ka selle tulemusi, mis annab meile usku ja ideid edasi tegutseda ja ka teisi kaasata. Meie kogemused suurendavad teiste usaldust. Teiste kogemused innustavad meid. Ainult nii on võimalik vähkkasvajana vohavast tarbimisühiskonnast üle minna loodusega harmoonias elavasse ühiskonda.

 Teksti aluseks oli Kai Klandorfi kursus Tartu Rahvaülikoolis “Tee targema kodanikuosaluseni”. Panustasid ka Marko Kaasik, Peep Mardiste, Valdo Ruttas, Jaak-Kristian Sutt, Bruno Suvi jt. Toetust sain Euroopa Nõukogu demokraatia arutelust “Kas demokraatia saab päästa keskkonna?” 17.11.2020