Fideelia-Signe Roots: Miks arvab paavst, et inimesed on loomadest tähtsamad?

Võimas suunamudija paavst Franciscus andis hiljuti avalikult mõista, et inimesed on loomadest tähtsamad ja need, kel on laste asemel lemmikloomad, on minetanud inimlikud väärtused.

Paavst eeldab, et lemmikloomad võetakse lapsi asendama, üks aga ei välista teist. Tihti satub esimene lemmikloom perre pooljuhuslikult: inimesel hakkab tänaval hulkuvast kassist kahju, ta soovib aidata ja lugu lõpeb loomakese jaoks oma abistaja juures soojas toas, sõltumata heategija laste olemasolust, arvust või plaanist kunagi lapsevanemaks saada. See on armastuse ja kaastunde väljendus kõige elava suhtes. Kas paavst ei jutlustagi universaalset kõikehõlmavat armastust?

Paavsti meelest on inimlaste kasvatamine inimlikkuse näitaja, aga lemmikloomapidamine koomiline asendustegevus egoistidele, kes lapsevanemaks ei pürgi. Asi on naljast kaugel. Juba praegu hukatakse kogu maailmas miljoneid kasse ja koeri lihtsalt sellepärast, et neile ei jätku häid kodusid, kuid paavst näib tahtvat, et ulualuseid veelgi vähemaks jääks!

Loomade varjupaikade töötajad ja vabatahtlikud ei ole mingid pullivennad, vaid näevad hüljatud lemmikloomadega suurt vaeva. Oma laste ja pere kõrvalt ning öötundidest lisa näpistades pingutatakse, et hädalised saaksid abi ning igale lemmikule leiduks kodu. Nii mõneski majapidamises elavad lapsed ja loomad õnnelikult koos. Seal võib olla nii isiklikke kui ka hoiuloomi, nii terveid kui ka haigeid, kes peavad iga päev kas süsti või tablette saama. Krooniliste haigustega loomad elavad täisverelist elu ainult tänu ravikuurile, hoolitsusele ja armastusele. Mõni endine tänavakass ei hakka mitte kunagi inimest usaldama, aga tõeline loomasõber ei viska teda sellepärast kodust välja.

Kõige tipuks taob kuklas teadmine, et kord tuleb hetk, kui peab seisma silmitsi lemmiku surmaga. Looma surma on paljudel isegi kaasinimese lahkumisest raskem taluda. Vaimne side loomadega võib olla tugev ja üle aegade kestev, sest loomad on oma inimestele lojaalsed isegi siis kui viimased nad reedavad. Loomadele võib alati loota, seevastu inimesed on ebastabiilsed ja ettearvamatud. Mitte asjata ei jõudnud Prantsuse kirjanik ja filosoof Jean-Paul Sartre tõdemusele, et „Põrgu, see on teised inimesed“.

Paavst Franciscus näitas oma asjatundmatust lemmikloomaküsimuses juba 2014. aastal, öeldes, et loomade eelistamine lastele näitab kultuurilist allakäiku ja et emotsionaalne side loomaga on lihtsakoelisem kui oma lapsega. Paavst pole esimene, kes peab end eksperdiks nii looma- kui lastekasvatuses, mis on eriti kummaline, arvestades, et tal ei ole vähemalt Vatikanis iial olnud ei lemmikloomi ega ametist tulenevalt ka lapsi. 

Kliimakriisi valguses on pigem hea, et kõik lapsi ei saa, sest ilma lasteta paaridel või üksiküritajatel jääb rohkem aega aidata loomi ja seista planeedi heaolu eest. Sellest võidavad ka praegused lapsed.