Evelin Ilves: Peame tagama Pariisi kliimaleppe täitmise

Evelin Ilves vastas Karl-Eduard Salumäe küsimustele ajalehe Sakala jaoks:

Kas Euroopa Liidu föderaliseerumine on müüt, oht või hea võimalus?

Ilmselt on ses võimaluses kõiki neid komponente, aga liitriigina ma Euroopa Liidu tulevikku siiski ei näe. Selleks on riikide suveräänsus kõikjal Euroopas liiga oluline, selles on lausa sees tugev emotsioon ja rahvusromantika, mida me kõik armastame. Populistid on võtnud ratsutada rahvusluse hobusel ja selle peaaegu et okupeerinud, lubades meie isesisvust häälekalt EL eest kaitsta. Mis on naeruväärne, EL ei ohusta millegagi ühegi liikemsriigi iseseisvust. Me oleme kõikide otsuste tegemise juures ja lõplik sõna jääb alati liikmesriigile endale, ka see, kuidas kokku lepitud ühistegevusi või lepinguid rakendada. Kuna ise oleme tohutult tublid reeglite ja bürokraatia tootjad – lausa kolmal kohal EL-is selle poolest – jääb tavainimesele mulje, et Brüsselist tuleb mõttetuid käske ja regulatsioone adumata, et ise oleme need kohapeal loonud. Võetagu siinkohal kasvõi toitlustusettevõtete tunnustamise ja kontrollimise reeglistik, mis näiteks Eesti ja Itaalia puhul erineb nagu öö ja päev. Loomulikult on meie reeglite ja nõute nimekiri kordades pikem. Samas inimesed soovivad üha enam EL-is ühtseid reegleid näha, näiteks soovitakse ühtset miinimumpalka samal erialal töötamise eest (transport, medistiin jne), soovitakse ühtset miinimumpensioni, samasuguseid nõudeid toodete sisule jne. See kõik tähendab tegelikkuses samme föderaliseerumise suunas. Aga veelkord – EL on riikide liit ja on seda ka tulevikus.

Mida peab Euroopa Parlamendi järgmine koosseis suutma kliimamuutuste pidurdamiseks ära teha?

Tagama Pariisi kliimaleppe täitmise, tehes selle nimel omavahel koostööd ja pingutades väga palju ka selle nimel, et ühtse ettevaatava jõuna veenda sellega kaasa tulema ka teisi maailma gigante: USA, Hiina, Venemaa jne. Keskkond on ühtne süsteem ja kliima muutumise tagajärgedega ei ole võimalik ühekaupa võidelda. Koostöö on siin meie suurim väljakutse. Eesti valitususel tasub kiiremas korras enesele ja inimestele valetamine lõpetada. Põllumehed on juba kogenud palju varem algavaid vegetatsiooniperioode ja põuda ning ka üleujutusi, vee-ettevõtted arutavad, kuidas põua tingimusis tegelikult ka tagada linnade varustatus veega. Juba eelmisel suvel olid veevarud otsakorral. Me pole sellega niisugusel määral varem kokku puutunud. Tarvis on ärgata. meie lapsed on selle tõsidusest aru saanud.

Milline näeb teie vaimusilmas välja Eesti, mis pole viimased 15 aastat Euroopa Liitu kuulunud? Mis oleks teisiti?

Minge Moldovasse vaatama. Teed on auklikud ja kitsad. Külad on välja surnud ja räämas. Valla-ja rahvamajades lõhnab kolhoosisöökla ja kemmergu järele. Linnad on tolmused ja pargid ühevärvilised. Inimesed on mornid ja kahvatud.

Mis on kõige suuremad katsumused, mis europarlamenti ees ootavad?

Keskkonnaküsimused on järgmise EP põhiteema. Seda nii inimtekkeliste kliimamuutustega võtlemise küsimuses kui ka looduse päästmises ja taastamises: liigirikkus, plastireostus, taasmetsastamine, põllumuldade taastamine, maaelu väljasuremine. Teiseks – EL välispiiride tugevdamine. Kolmandaks – väärtuspõhine välispoliitika: EL peaks olema oluliselt proaktiivsem: panustama konfliktide ennetamisse kohtadel mitte pelgalt võtlema tagajärgedega. Järgmine katastroof ja migratsioonilaine on tingitud keskkonna hävingust.