Eesti ühiskond on eutanaasia üle arutamiseks valmis

Abistatud enesetapu valinud Jane Paberit pidas lahkumispidu.

Jaanuari lõpus tuli parandamatut ja kiirelt arenevat lihashaigust ALS põdev Jane Paberit “Pealtnägijas” avalikkuse ette ja rääkis, et tahab esimese eestlasena minna Šveitsi abistatud enesetappu sooritama. Pühapäeval toimus tema lahkumispidu Lääne-Virumaal Pajustis. Paberiti julge ja avalik samm tõi pärast saadet kaasa tormilise diskussiooni, aga kuhjas ka Jane perekonna üle toetusavaldustega.

Erakond Eestimaa Rohelised volikogu esimees Aleksander Laane arutleb teemal, et Eesti ühiskond võiks eutanaasia üle arutamiseks valmis olla:

Eutanaasiast mõtleminegi pole lihtne, kuid küsimus nõuab arutamist varem või hiljem. Et aru saada, millest parasjagu jutt, tuleb vahet teha passiivse ja aktiivse eutanaasia/abistatud enesetapu vahel. Väga lihtsustatult tähendab passiivne eutanaasia seda, et patsiendi teadlikult ja selgelt väljendatud soovil (patsient ei tohi olla näiteks depressioonis); talumatu ja leevendamatu valu puhul ja meditsiiniliselt kinnituse saanud elulootuse puudumisel temale elu hoidvat abi arstide poolt enam ei anta. Aktiivne eutanaasia/abistatud enesetapp tähendab aga elu lõpetavate ja valutustavate ainete andmist (tavaliselt süstimist) või võimaldamist meedikute poolt – samuti patsiendi selgel, dokumenteeritud ja reeglitele vastaval soovil ja eelpool loetletud tingimustel.

Kui passiivse eutanaasia õigus on suhteliselt laialt levinud, siis aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetapu soov on enamikes riikides illegaalne. Kõige tuntum aktiivse eutanaasia maa on muidugi Šveits, kus abistatud enesetapp on legaalne aastast 1943. Seda küll hulga tingimuste täitmisel, sh et abistaja teeb seda altruistlikel kaalutlustel. Vastasel juhul on see endiselt kriminaalkuritegu. Vähem on teada, et selle sajandi algusest on aktiivne eutanaasia patsiendi teadlikul soovil ja nõudmisel ning kindlatel tingimustel lubatud ka Belgias ja Hollandis. Mõlemas riigis on eraldi range kord ka laste eutanaasia jaoks. Veel on eutanaasia või abistatud enesetapp erinevate reeglitega lubatud Luxembourgis, mitmetes USA osariikides, Saksamaal, varsti ka Austraalia Virginia osariigis jm. Eestis on juba räägitud elustamiskeelust kui kõige kiiremini ja ehk ka lihtsamini seadusesse sisseviidavast muudatusest.

Roheliste seisukoht lähtub inimväärikusest ja humaansusest. Eesti on valmis avameelselt rääkima nii elu kui surma väärikusest ja tegema esimesi samme eutanaasia seadustamisel. See ei vabasta meid kohustusest oma tervishoiusüsteemi oluliselt paremini rahastada ja arendada, eakatekodude ehitamisest ja haigete eakate hooldamise kohustusest. Eutanaasia eri vormide lubamine ongi iseloomulik eelkõige väga tugeva tervishoiusüsteemiga riikidele. Kindlasti pole meil õigus selle küsimuse arutelu määramatusse tulevikku lükata – meie seas on igal hetkel inimesi, kes sooviksid oma kannatustele väärikat lõppu, kui lootust elule ka meedikute arvates enam üldse pole. Süsteem peab olema mitmekordse väga range eelkontrolliga ning põhinema inimese selgelt, teadlikult väljendatud ning läbimõeldud soovil ja meedikute loal, nagu see Euroopa riikides on. Et aruteludest ka midagi järelduks, peame arutelude lõppedes tegema siduva tulemusega referendumi – kuidas rahvas otsustab, nii ka on.