Ave Mets: meeter vaimset tasakaalu ja kilogramm õnne, palun!

Tehno-teaduslik maailmapilt tugineb varjatud eeldustel, mis on pime asjade suhtes, mis teevad elu mõttekamaks ja õnnelikumaks, ega suuda arvestada ökosüsteemi sisemise seotusega, kirjutab Tartu Ülikooli teadusfilosoofia vanemteadur Ave Mets.

Arvamus ilmus 24.05.2021: https://arvamus.postimees.ee/7254896/ave-mets-meeter-vaimset-tasakaalu-ja-kilogramm-onne-palun

Lendoravaid on Eestis sajandiga jäänud üha vähemaks: 2019. aastal loendati 71 asustatud leiukohta, kuid soovitav oleks 250. Temale sobilikke vanu haavikuid on hävitatud ning varasema üle-eestilise leviku asemel leiab teda veel vaid kahes maakonnas.

Tartus Ihaste elanikud võitlevad metsa säilitamise nimel, mis pakub elupaika mitmetele ohustatud liikidele: I kaitsekategooria kaevurherilane ja mägi-piimputk, kelle ainus elupaik Eestis on Ihastes; III kaitsekategooria sorokimalane. Ühtekokku 500 II ja III kaitsekategooria liiki.

Olev olgu mõõdetav!

Toodud näited viitavad kahele iseärasusele maailmapildis. Esiteks mõõtmine: isendeid loendatakse, populatsioonidele omistatakse arvud, mis neid eri aspektidest iseloomustavad. Mõõtmine on ühene, selge, üheselt mõistetav – kedagi on nii-ja-nii palju võrreldes teistega ja tema soovitusliku kogusega seda liiki sisaldava süsteemi mudelis. See viitab tehno-teaduslikule maailmapildile, mis eeldab maailma mõõtmist, statistikat, matemaatilist modelleerimist, arvutamist. Olemasolevaks peetakse seda, mis on mõõdetav ja arvutatav (ning olemasolevaks peetav on see, millega inimene saab oma tegemistes arvestada).

Martin Heidegger, olulisemaid 20. sajandi saksa filosoofe, pidas seda uusaegsele teadusest ja tehnoloogiast kujundatud maailmapildile iseloomulikuks: olev taandatakse tema mõõdetavatele, abstraktsetele-teoreetilistele ning manipuleeritavatele omadustele, oleva enda konkreetset individuaalset olemist tähele panemata.

Kõige olulisemat ei saa mõõta

Ühest küljest on kindlasti tarvilik teada, kui mingit liiki on vähe ja tema eksistents on ohus, et tema päästmiseks midagi ette võtta. Teisest küljest on inimese suhe loodusega enamasti teistsugune kui vaid selles leiduvate üksikute isendite loendamine. Haruldase liigi esindaja kohtamine looduses tekitab küll rõõmu ja elevust, kuid me läheme loodusesse osa saama tema suuremast tervikust. Loodus pakub meile oma ande, puhke- ja sportimisvõimalusi, vaimset, emotsionaalset tuge, vahel ka religioosset tuge iidsete looduslike pühapaikade näol.

Kui religiooni selle sõna algtähenduse – taassidumise (re-ligare) ehk enda ja transtsendentse, ’selle kõrgema, inimese-ülese’ taasühendamise – aspektist mõelda, siis võib kogu seda kogemusteringi nimetada religioosseks, inimest loodusega kui temast suurema ja avaramaga kogemuslikult ühendavaks. Kui marju ja seeni saab veel mõõta – kilogrammides, ämbritäites – siis pühadust, ülevust, vaimset tasakaalu ei saa. Need ei ole tehno-teaduslikus maailmapildis käsiteldavad, ei eksisteeri selle maailmapildi jaoks, kuid teevad meie elu ometigi rikkamaks ja mõnukamaks. Tänapäeva Eestis on kahjuks paljud pidanud kogema kurvastust ja nördimust selle rikkuse vähenemise pärast, kui nende armastatud koduümbruse metsadest on järele jäänud pelgad kännuväljad.

Tajutavgi on vaid osa

Teiseks, sageli need liigid, kelle pärast laiem avalikkus muretseb, on suuremat sorti, karvased ja nunnud olevused, kellega on end üsna lihtne samastada. Väga selgelt peegeldub see üleskutsetes laadis «päästkem see vihmamets raiest, seal on ohus orangutanid».

Kuid metsas ei ela ju üksnes orangutanid või lendoravad, seal elavad ka kõik teised, kellele ta on koduks: needsamad puud, kelle taga mets on, muud taimed, samblad, samblikud, seened, loomad, linnud, putukad, miljonid mikroskoopilised olendid. Nad kõik moodustavad metsa, mis on neile koduks.

Paljud neist jäävad välja inimese tavakogemusest ja seetõttu ka teadvusest. Sellest annab vahel tunnistust arusaam, nagu peaks inimene metsa hooldama, näiteks surnud puude välja viimisega. Et on liike, kes vajavad surnud puitu oma elutegevuseks, ehk kelle elutegevuse tulemusena saab puit taas algosadeks lagundatud ja aineringlusse suunatud, ei tule sellise arusaamaga inimestel pähe.

Seda puudujääki aitavad parandada loodusteadused, eriti bioloogia ja ökoloogia, mille paljude valdkondade maailmapildid ei saa järgida tehno-teadusliku maailmapildi kõiki norme.

Maailm kui ressursside kogum

Seesama arusaam, nagu peaks inimene metsa eest hoolitsema, säilitab tehnoloogilise maailmapildi, kuid mitte tingimata teadusliku. Selle tehnoloogilise maailmapildi oluline printsiip on filosoof Mario Bunge sõnul «maailm kui ressursside kogum», ehk maailm oleks justkui selleks, et inimene seda oma eesmärkideks ümber töötada saaks.

Heideggeriaani Trish Glazebrooki käsitluse kohaselt, kui Aristotelese arusaamas põhjuslikkusest oli looduslikel asjadel oma eesmärgistatus ja agentsus, ehk ta oli aktiivne, ise enda toimimise alus, siis valgustusajastul see looduse eesmärgistatus tühistati – see oleks läinud vastuollu inimese tehniliste eesmärkidega, viimaseid potentsiaalselt ebamoraalsena näidanud.

Et inimene saaks ilma südametunnistuspiinadeta loodust oma äranägemise järgi kasutada, peab loodus olema passiivne, ilma oma eesmärkide ja agentsuseta. Lisada sellele kartesiaanlik dualism, ehk vaim, mõtlev substants, ja keha või mateeria, ulatusega substants, eraldati teineteisest rangelt, siis see passiivne mateeria allus kõigepealt jumalikult juhtimisele. Hiljem, kui tehnika areng tõestas üha enam inimese võimet ise nähtusi esile kutsuda, allus mateeria inimese juhtimisele.

Selle pildi paikapidamatust on näidanud arengud bioloogias ja ökoloogias. Elusloodus pole üksnes passiivne mateeria, vaid väga keerukate, mõjutustele avatud ja vastastikku mõjutavate protsesside hulk. Seda võiks ehk ka süsteemiks nimetada, kuid süsteem eeldab elementide ja nendevaheliste suhete selget defineerimist, mis aga looduse käsitlemises pole võimalik. Näiteks: mis on organism, kui ta sisaldab teisi organisme enda eluks tarvilike osadena, on pidevas ainevahetuses enda ümbrusega, võttes sealt ja jättes sinna endast, uueneb pidevalt nii rakuliselt kui ka molekulaarselt ning vahel teeb läbi radikaalseid muutusi enda välimuses ja sisemuses?

Samuti liigi mõiste kui loodusteadustes fundamentaalne ei ole üheselt defineeritav: teda võib määratleda reproduktiivselt (paljunemisvõimelisi järglasi saada võivad isendid), ökoloogiliselt (sama ökoloogilist nišši täitvad isendid), fülogeneetiliselt (geneetiliste suhete alusel teiste liikidega), feneetiliselt (välimuselt sarnased isendid); looduse keerukuse ja mitmekesisuse tõttu on kõik need definitsioonid piiratud.

Loodusteadused aitavad mõista

Loodusteadused seega aitavad meil oluliselt rikastada oma teaduslikku maailmapilti, tuua sellesse keerukust, ootamatusi, mitmekesisust. Samuti aitab see mõista meeltega tajutavat loodust teistmoodi, näiteks seda, miks surnud puud on metsas tegelikult olulised, või näha elu seal, kus enne nähti läbipääsmatut sood või tihnikut ehk inimese eluks ja rekreatsiooniks otseselt kasutuskõlbmatus koosluses. Kuiv helge nõmmemets on küll tore jalutamiseks või mõnele ka tihumeetrite kättesaamiseks, kuid teadmised liikidest ja nende kooslustest võib nii mõnelgi avada silmad ka teistmoodi kaitsmisväärsele, kosmilisele ilule, mis seisneb looduse rikkalikkuses (kosmos oli kreeklaste jaoks kaunis tervik, kaunis oma harmoonia tõttu).

Mõtle nagu mägi

Liikide, koosluste, maastike kaitse on kõik omamoodi tehnilise manipuleerimise ilmingud – inimene otsustab, mida ja kuidas mingi loodusega teha või mitte teha. Ilmselt on see vältimatu tänapäeva maailmas, mis ongi üha tehnilisem ja kus ressurssidele on üha suurem surve. Osa loodusest on poliitika jaoks siis lihtsalt «ökosüsteemiteenuste» ja rekreatsiooni ressurss. Seda nimetatakse ka lameökoloogiaks, mille keskmes on inimene ja tema vajadused ning mis lähtub teaduslikest teadmistest, sh arvulistest.

Seda lähenemist kritiseerib süvaökoloogia, mis püüab mõtlemise aluseks teha inimese asemel teisi olendeid, nii teiste liikide isendeid kui ka seda, mida tavaliselt peetakse eluta looduseks: «Mõtle nagu mägi.» See on õilis püüdlus – mõista maailma teise olevuse seisukohalt –, kuid peidab endas keerulisi tunnetuslikke takistusi.

«Tuul lükkab neid küll siia, küll sinna. Neil pole juuri ja see teeb nende elu keeruliseks,» ütleb lilleke «Väikeses printsis» inimeste kohta, andes aimu taime maailmamõistmisest. Kuid kas me päriselt oskaksime kujutleda, kuidas tajub maailma nägemise asemel kajalokatsioonile või haistmisele toetuv olend? Või kivi, põhjamuda? Aga samblikus elunev vetikas?

Teadus kinnitab Gaia hüpoteesi

Tunnetusliku ebakindluse tingimustes on inimesed loonud tabusid, kujutlusi kõrgematest jõududest, vaimudest. Hingestatud ilm ning loodusega seotud keelud ja ended olid tuttavad nii eestlastele kui ka paljudele teistele rahvastele. Teadus on looduse saladusi avastades neid tabusid küll hajutanud, kuid ka viinud Gaia hüpoteesi uuel kujul taaselustamiseni, mille kohaselt planeet Maa on üks suur terviklik organism, kes püüab keeruliste protsesside abil säilitada tasakaalu.

Selle hüpoteesi nüüdsed allikad on paljud maa- ja eluteadused, nagu ökoloogia, biogeokeemia, hüdroloogia, paleoklimatoloogia jm, sh matemaatilised mudelid nendest süsteemidest endist ja nende vastastikmõjudest. Kuid Gaia hüpotees on tunda ka mitteteadusliku, religioosse maailmapildiga, mille järgi Maa on inimese haaret ületav olevus omaenda soovide, eesmärgistatusega. Ometi last ei saa koos pesuveega välja visata, olgu selleks Gaia või inimene.

https://arvamus.postimees.ee/7254896/ave-mets-meeter-vaimset-tasakaalu-ja-kilogramm-onne-palun