Aeg loobuda Kremli käpikutest

Jah, me ju aimasime seda juba ammu, et Eesti äärmuskonservatiivid on Kremli käpiknukud, kelle ülesandeks on meie ühiskond omavahel tülli ajada. Oli Eesti tõesti nii pime, et neid ilmseid seoseid ei nähtud? Või pigem ignoreeriti hääli, kes märkasid punaseid lippe esimesena? 

Ammu on teada et Varro Vooglaiule ja SATPKile on eeskujuks ning toeks Ordo Iuris, Poola katoliiklik äärmusrühmitus, mida Poola ajakirjanikud on seostanud Vene oligarhidega. Nüüd on ilmunud järjest enam tõendeid neist seostest Ordo Iurise ja Kremli vahel. Maailmavaade samuti on kohalikel “traditsioonide kaitsjatel” sama kui Kremli oligarhidel ja patriarhidel. 

Jah, nad kaitsevad traditsioone, aga kelle omi?

Kas eestlaste traditsiooniks on olnud siin mail sügav ristiusk? Kas me kanname katoliiklikke väärtusi? Kas me sobime kummardama hierarhiaid? Katoliiklik naise kiriku ja rusika vahele surumine ei tohiks ju sobituda põhjamaisesse traditsiooni, kus rasketes oludes on vaja lisaks tugevatele meestele ka tugevaid naisi.

Kindlasti on ka eestlaste seas palju neid inimesi, kes ennast kristlaseks peavad. Ärge pange mulle pahaks järgnevat ränti, see pole mõeldud torkama neid, kes ei kasuta oma usku relvana. Aga – ei saa jätta märkamata – läbi meie verise ajaloo on kristlus olnud siinmail alistamise ja kontrolli tööriist. Ka iidsetel aegadel oli ristisõja põhiliseks motivatsiooniks raha ja võim, usk oli vaid vahend nende saavutamiseks. Rikkad mehed kasutavad religiooni, et lollitada masse vaesemaid mehi, nagu nad oleks kuidagi paremad – vähemalt naistest, geidest ja vähemustest ning uskmatutest.

Miks jäävad “traditsioonide eest seisjaile ja kristlike väärtuste eest võitlejate” rusikatele esimesena ette just naised ja geid?

Ühest küljest selleks, et mehi, kes tegelikult on nende võimumängu mängunupud, panna endid tundma olulistena. Aga ka seetõttu et nii on lihtne masse kontrollida – optimeeritult. Kui mees kontrollib oma perekonda, hoiab seda hirmus ja allumises, on võimul vaja kontrollida vaid meest kui selle pere ainsat juhti. Naiste ja geide õigused lõhuvad seda hierarhilist struktuuri, tekitavad võrgustikke, mis ei allu otsesele kontrollile. Kogukonnad, sõprussuhted ja lähedus inimeste endi vahel on see, mida usujuhid kardavad. Meestel on konservatiivses macho-kultuuris lähedasi sõpru vähe, kõik mehe vaimsed ja füüsilised vajadused peab rahuldama naine. Veidigi lähedasem interaktsioon meeste vahel peab saama disclaimeri “no homo” külge.

Seega pole üllatav, et ühed esimesed, kes said pihta nende sihitud tegevusega Eesti riiki ja kogu Euroopa arengut õõnestades olime meie – naised ning soonormatiividesse ja binaarsesse ühiskonnakorraldusse mittesobijad. Me ütlesime, et meile tehakse haiget, kui soovitakse keelustada aborte. Me ütlesime, et meie võrdseks kodanikuks olemist rünnatakse, kui tiritakse meie eraelu publiku ette, soovides panna rahvahääletusele meie tuleviku lootused võrdsetele õigustele. 

Mul on kahju et Eesti naised ja LGBTQIA+ inimesed ei suutnud kohe kultuurisõja puhkedes panna kõiki inimõigusi väärtustavaid kaasmaalasi ühtsena poolt valima ja äärmuskonservatiivseid väärtusi ääremaadele suruma. Mul on kahju et me ei osanud oma sõnumit paremini kommunikeerida, kuigi Poola importkatoliikluse vastu võtsime sõna ka varem. Inimõigused on meie Euroopasse (mitte Vene maailma) kuulumise essents.

Ma ei ole kaugeltki ainuke, kes ammu juba tundis, et need näiliselt Eesti traditsioonide kaitsjad kaitsevad kellegi teise traditisioone. Paraku õnnestus neil ära lollitada suur osa rahvuslikke konservatiive, kes veel mõni aasta varem poleks uneski näinud, et äärmuskatoliiklikke vaateid kaitsevad, mitte maausku, Eestimaa metsa ja põlluvilja või rahvuslikus kastmes viikingipärandit. 

Kahju, et praegused sündmused olid vajalikud, nägemaks missugune on äärmuskatoliiklastest rahvuskonservatiivide seljatagune: neid toetab Vene raha ning sealtpoolt tellitud jutud Ida-Euroopa maade rahvaste lõhestamiseks väärtuspoliitilistel alustel. On tähtis mitte unustada, et meile kõige olulisemateks väärtusteks on meie oma maa hoidmine, meie oma rahvana säilimine, meie oma looduse kaitse. Me peame suure naabri kõrval teineteist hoidma ja kaitsma ning olema ühtsed, tunnustama kõiki isiksustena, olema koos tugevad. 

Kõikidel Eesti elanikel, kes ei soovi Vene okupatsiooni, on viimane aeg saada ühtseks. Praegu ei ole aeg poliitilisteks mängudeks ja hetkel on valitsuse tegevuse häirimine võrdne riigireetmisega.

Paljudele ei tulnud Varro ja ta ristirüütlite tegelik pale üllatusena, kui ta kuulutas, et teda ei huvita, milline lipp meil lehvib. Teised ei uskunud reetlikkuse sügavust, kui Varro mask langes. Toetajad uskusid Varrot ja läksid tema ideedega pahaaimamatult kaasa. Eksimine on inimlik ja meil ei ole aega omavahelist tüli veelgi suuremaks puhuda, õpime sellest ja edaspidi teeme paremini! 

Kui me tõesti tahame kaitsta oma kodumaad ja traditsioone, mida on meil rikkalikult, siis ärme otsi vaenlast meie endi seast ettekäändel, et ta on  mees või naine, hetero või mitte. Me oleme omad. Me kõik tahame, et pika Hermanni tipus lehviks just sinimustvalge lipp.