Marko Kaasik: Nekroloog tselluloosi planeeringule

Riiklik tselluloosisaaga sai punkti

Eestimaa Rohelised tervitavad valitsuse otsust puidurafineerimistehase eriplaneeringu lõpetamiseks ja õnnitlevad kõiki võitluses osalenuid lõpliku võidu puhul!

Võidu sepistamises oli väljapaistev osa Eesti teadlastel, kes paljastasid arendajate väidetud „parima võimaliku“ tehnoloogia taga 80 aastat vana jäätmerohke väävelhappes keetmise ehk kraft-tehnoloogia ning juhtisid tähelepanu asjaolule, et selle tehnoloogia heitvee puhastamine Peipsi vesikonna jaoks sobiva puhtusastmeni ei ole vastu võetava hinnaga võimalik.

Järgnesid tuhandete inimestega kevadised meeleavaldused Emajõe kaldal ja mujal Eestis, mille peale valitsus algatas eriplaneeringu lõpetamise. Nüüd anti üle kümne tuhande allkirjaga Tartu Apelli petitsioon jakuude kaupa vindunud eriplaneering sai tõepoolest lõpu. Kuigi nii valitsus, kui Polli ja Kohava lubavad endale mõtet jätkata määramatus tulevikus kusagil kohaliku planeeringu vormis, on vananenud tehnoloogiaga hiigeltehase ehitamise otsene oht hetkel kõrvaldatud.

Millest niisugune sündmuste käik kõneleb?

Nähtavasti on taas ärganud Eesti inimeste keskkonnateadlikkus, mis suikusvarsti peale oma riigi loomist. Nii, nagu noil fosforiidisõja murrangulistel aegadel, käisid ka nüüd asjatundjate hoiatused ees ja järgnes rahvaliikumine, mida saatis edu. Kuid nii nagu fosforiidisõda oli tookord alles algus, on küllap ka lõppenud „tselluloosisõda“ uus algus. Järgmine äriühingute mõju alla langenud valitsuse plaanide hulgas on põletada puitu koos põlevkiviga elektrijaamas ning hankida sel ettekäändel „rohetoetus“ Euroopa Liidust, hoidmaks vee peal Eesti Energia kontserni, mida niigi toetatakse maksumaksja rahast aktsiakapitali laiendamise nime all. Selle plaani teostamisel oleks niigi üleraiutud metsadele sama hukatuslik mõju, kui tselluloositehasel. Samasse kodanike otsest sekkumist nõudvasse ritta kuulub ka vonklev ja olemasolevaid raudteetrasse vältiv Rail Balticu koridor, millest on kasu üksnes ehitusettevõtjatele.

Usume, et uus ärkamine suudab järk-järgult edasi laienedes muuta ka keskkonnaküsimustega otseselt mitteseotud ebainimlikke otsuseid, millest üks markantsemaid oli sünnitusosakondade sulgemine maakonnahaiglates. Nii, nagu kaheksakümnendate aastate lõpu Eestimaa Kommunistlikus Parteis, on ka nüüdsetes „betoonierakondades“ juba märgata lõhesid – näiteks Reformierakonna juhitud Tartu linnavalitsuse vastandumine oma partei tselluloositehast pooldanud pealiinile.

Näeme Eesti tulevikku tõelise kodanikuühiskonnana, kus inimesed avaldavad julgelt, selgelt ja massiliselt oma arvamust ning neid võetakse kuulda. Selleks on vaja, et alanud liikumine ei vaibuks hoolimata valimistsüklitest. Kui käpiknukust minister ei saa end kindlalt tunda enam isegi oma kabineti seinte vahel, siis on see julge visioon teostumas.

Võtame Eesti tuleviku tagasi!

Marko Kaasik,
Eestimaa Rohelised aseesimees, Tartu linn