Züleyxa Izmailova: Autoga sõitmist peab linnas tipptunnil maksustama

“Pole normaalne, et elumajade esised tänavad on mõlemas suunas autodega palistatud, hoovid asfalteeritakse parklateks, ja ikka on sellest vähe. 10-20-eurone parkimistasu oleks ka magalates mõistlik,” leiab Roheliste erakonna juht Züleyxa Izmailova. “Samuti peab omavalitsustel olema õigus maksustada saastavate sõidukite liikumist ja tipptunnil linnas autoga sõitmist. Riigi tasemel saab kehtestada ka trahve, millega reostajaid korrale kutsuda”

Tallinn koostab kliimakava, kus on kirjas keskkonna puhtuse eest seisvad eesmärgid aastaks 2050. Seal on näiteks kirjas, et elamute lähedal ja keskustes tuleks vähendada autode kiirust; bussipeatused, rohelus ning inimestele vajalikud asutused asuvad kodu juures; sooja ja elektrit annab loodussõbralik allikas. Oma ettepanekud kavasse sai teha ka erakond Eestimaa Rohelised. Pealinn tegi selle juhi Züleyxa Izmailovaga ehk rahvapäraselt Zuzuga intervjuu.

Oliver Õunmaa intervjuu: https://pealinn.ee/2021/05/17/igal-lapsel-peab-olema-voimalus-oma-kodu-juures-puu-otsa-ronida/

Millised on need punktid kliimakavas, mis on tõesti teostatavad? Kuidas need teoks teha?

Kõige kiiremini ja mõjuvamalt saab pidurdada kliimamuutusi hoonete sooja- ning elektritarbimist vähendades. Sooja ja elektrit tarbib kõige suurem hulk inimesi ning lahendused säästuks on juba olemas. Neid on vaja lihtsalt rakendada. Esimene ülesanne on korda teha kõik hooned, kus energiat läheb kaduma või raisku. Euroopa Liit ja toetab elamute remonti. Ka Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on ulatanud abikäe ning majade soojustamine on tehtud elanikele võimalikult valutuks – paneelmajade jaoks on loodud tehases valmistatud moodulid, mis tuuakse kohale ja paigaldatakse mitu korda kiiremini, kui seni käibel olnud praktika puhul oleks olnud võimalik. Ka päikesepaneelide paigaldamine kõikide linna, aga ka erahoonete katustele, peaks olema lihtsam, kuid asjaajamine on alati jäänud liiga bürokraatlikuks. Linn peaks praeguse elamufondi panema ritta, nagu on seda tehtud üleriigilise vaktsineerimisega. Vanemaealised ja suuremas ohus inimesed enne, nooremad ja tugevamad hiljem. Nii võiks ka hoonete puhul olla – suurema energiakaoga hooned enne, väiksemaga hiljem. Ja siis kõik vaktsiini nõudma!

Kliimakava oleks teostatav lühema ajaga, kui see viia kokku riiklike plaanidega. Ei ole mõeldav, et pealinn saaks saavutada eesmärke riigi toeta, nagu ka riik ei saa saavutada oma eesmärke Tallinnata.

Kuidas panna arendajad ehitama maju, mis on energiasäästlikud, kuid samas taskukohased lihtsatele peredele?

Linn peaks olema ise arendaja. Linn teeb piirkonna detailplaneeringu, ehitab välja kommunikatsioonid, projekteerib hooned ja müüb siis krundid koos ehitusloaga. Nii tehakse Saksamaal. Elamispindade kalleid hindu saab muuta soodsamaks ka näiteks parkimisnormatiividest loobumisega. Parkimiskohtade ehitamise nõue mõjutab korterite hindu väga olulisel määral. Linna poolt arendajatele seatud nõue ehitada kohustuslikus korras iga korteri kohta vähemalt üks parkimiskoht on äärmiselt ebamõistlik ja kajastub arenduse kallimas ruutmeetri hinnas. Selle maksavad paratamatult kinni ka need korteriostjad, kes parkimiskohta üldse ei soovi. Maa-alused parklad kergitavad kinnisvara hindu aga veelgi rohkem kui maapealsed. Samas maapealsed parklad muudavad elamute ümbruse ebaatraktiivseks ja annavad hoopis hoogu valglinnastumisele. Põhjus on imelihtne – linnast väljas saad sama raha eest palju rohkem ruumi, loodust ja rahu.

Parklakohtade vajaduse peaks otsustama arendaja, kellel on iga ruutmeeter ja euro arvel. Ühe korteri kohta nähakse tänaste normidega ette keskmiselt 1,5 parkimiskohta, See suurendab autostumise kasvu. Ei tohi unustada, et suurema osa päevast inimeste erasõidukid seisavad. Eri uuringute põhjal lausa 85-95% päevast!

Paneelmajade hoovid ja vanalinna kitsad tänavad on autodest umbe pargitud. Samas on parkimismajad ja vanalinna lähedale elanike jaoks mõeldud parklad pooltühjad. Miks see nii on, kas inimesed on liiga mugavad?

Parkimine peaks olema tasuline ka paikades, kus parkimiskohad on ülekoormatud. 10-20 eurot kuus magalates oleks mõistlik ja tulu võiks olla seotud asumi kaasava eelarvega.

Pole normaalne, et elumajade esised tänavad on mõlemas suunas autodega palistatud, hoovid asfalteeritakse parklateks, ja ikka on sellest vähe. Linn soodustab autostumist, andes elamute juures parkimiseks maad. Samas teenib linn parkimistasu kõigest ligi 6 miljonit eurot, mida on ebaproportsionaalselt vähe, võrreldes autode hüvanguks tehtavate kulutustega. Ehkki hoovides on tavaliselt parkla, pargitakse autosid ka üha enam selleks mitte ette nähtud kohtades. Linna saab pidada inimsõbralikuks siis, kui auto omamist ei peeta Tallinnas enam vajalikuks.

Kui keelatud kohtadeski parkimisel pole harilikult karta rahatrahvi, siis pargitakse sihtkohale võimalikult lähedale. Kui parkimismajas või kaugemal parkimine on tasuline, siis seda välditakse isegi madala tasu korral. Loomulikult on inimesed mugavad, samas tean inimesi, kes vanalinna elama kolides loobusid oma pereautost, sest said aru, kui vähe nad tegelikult autoga sõidavad. Vahemaad on kesklinnas väiksed ja olulised sihtkohad jalutuskäigu kaugusel. Nii peaks olema ka kõigis teistes linnaosades.

Parkimiskohtade nõudmine ja rajamine vähendab tänavate läbilaskevõimet, sest valdavalt seisvaid autosid tuleb juurde ja nendega pendeldamine muutub keerulisemaks piiratud pinna tõttu. Ühe auto parkimiskoht hõivab 13-30m2. See on ju raiskamine astmes N. Raiskamise kasv, aga ka selle lõpetamisest saadav võimalik kasu on kasvav. Ruutmeeter, mida kasutaks elu kümneid ja sadu kordi päevas, on kinni asfaldi ja metalli all selleks, et inimene saaks seda ruumi kasutada kaks või neli korda päevas. Autode asemele mahuks linna rohkem inimesi ja rohelust. Selles ongi kokkuvõttes küsimus – kas tahame linna rohkem turvalisust ja funktsionaalset inimväärset linnaruumi või pigem autosid? Kuna füüsilist ruumi on vaid piiratud koguses, peame tegema valiku. Minu puhul pole kahtlust, mille mina valin.

Kuidas ohjata autostumist?

Omavalitsustel peab olema õigus maksustada saastavate sõidukite liikumist, tipptunnil linnas autoga sõitmist. Autostumist vähendab alternatiivsetesse liikumisviisidesse investeerimine, tervikliku jalgrattavõrgustiku rajamine, uute bussiliinide avamine ja graafikute tihendamine. Kuna eratranspordi saaste moodustab 80% kogu transpordi heitkogustest, on autostumise pidurdamine väga oluline. Rohelistena on meie süda raske, kui kliimakava lähtub sellest, et autostumine kasvab. Kava oleks tõsiseltvõetavam, kui kasvu ette ei nähtaks, veel parem, kui planeeritaks autostumise vähendamist. Oluline on rajada elamute juurde ka turvalisi ning ilmastikukindlaid jalgrataste ja lapsevankrite hoidlaid.

Iga väikegi muudatus liiklusruumis, mis eelistaks ükskõik millist liikumisviisi erasõiduki kasutamisele, oleks teretulnud sõnum üldsusele. Kui kuskil planeeritakse uut tänavat või läbimurret, siis alati peab olema lähedal koht, kus autodelt ruumi vähemaks võetakse. Loomulikult on aja jooksul jäänud ehitamata teid, mis aitaksid muuta ka autoliiklust loogilisemaks ja sujuvamaks, aga kui neid nüüd rajada, siis kohad, mis vabanevad ülekoormusest, tuleb loovutada teistele. Probleem ei ole teedeinsenerides, nagu räägib Pärtel-Peeter Pere, vaid iseseisvuse algusaegade arusaamades, mis on visad kaduma. Ma ei ole selle vastu, et eraomand jääks ka edaspidi pühaks, aga see ei tohi ja ei saagi tulla teiste arvelt. Linnaplaneerimine peab algama kõige haavatavamate kaitsmisest, sest teised saavad ka ise hakkama. Seda peaks väljendama ka linnaeelarve.

See, et autoga sõitjad on enda kätte haaranud enamuse teemaast, on vale. See, et 365 päeva aastas Tallinna ummistav autopark elab kõigi teiste arvelt, ei pea kestma igavesti. Inimestel on õigus puhtale õhule, müravabale linnaruumile, turvalisele kooliteele. Igal lapsel on õigus oma kodu juures puu otsa ronida. Pideva magistraalide ja parklate laiendamise tulemusel omab koguni 75% Tallinna elanikest vähemalt ühte autot. Tallinnasse tuleb iga päev 75 000 inimest, kellest vaevalt 20% teeb seda ühistranspordiga, ning valdav osa inimesi sõidavad linna sisse 50 000 autoga. Paljude tallinlaste kodud on nendele autodele läbisõiduhooviks.

Linn aitab rajada rattaparklaid ja maju juba praegu. Lasnamäel näiteks on võimalus rajada rattamaju väga popp. Kas see suund on õige?

See on õige suund. Kõik, mis puudutab rattateede ehitust, rataste ostmise soodustamist, rataste turvalist hoiustamist, on õige suund. Kuid miks ainult Lasnamäel? Ka Mustamäe, Haabersti ja Põhja-Tallinna inimesed vajavad kohta, kus oma jalgratast hoida. Vanade paneelelamute trepikojad pole õige koht jalgrataste hoidmiseks. Mina teeks selle ülelinnaliseks meetmeks.

Isegi kui me loome ideaalsed ühistranspordi liinid ja rattateed, siis kas on reaalne, et harjumuste kütkes ja mugavad Eesti inimesed loobuvad autodest? Sunniviisiliselt ei pane kedagi laste ja pampudega bussi või rattaga sõitma.

Käitumist mõjutab kultuuriruum ja suuresti ka eeskujud. Kui linnapea, abilinnapead ja ametite juhid käivad tööl, kasvõi aeg-ajalt, ühistranspordiga, siis ei muutu mitte ainult kogu süsteem kui võluväel paremaks, vaid muutub ka linnaelanike suhtumine ühistransporti. Auto puhul peab arvestama, et auto ei ole eelkõige mugavusvahend, vaid vajalik transpordivahend ja samas ka suur kuluallikas. Hoolimata tasuta ühistranspordist on Tallinnas vähenenud ühissõidukitega sõitmine ja kasvanud autode hulk nende soodustamise tõttu.

Läbimõeldud ühistranspordiliinide korral pole autot vaja omada ja vajaduse korral piisab autorendist. Kui pere eelarvest kaob üks kuluallikas, siis kasvab ka linnaelanike rahulolu. Need on aeglased protsessid, aga läbides iga etapi edukalt, on muutused võimalikud. Mugavus ongi harjumuse küsimus – kui laps viiakse iga päev autoga kooli ette, siis on suur tõenäosus, et ka tema endale pärast kooli lõpetamist erasõidukit otsima hakkab. Kui ühistransport või kergliikurid muuta laste ja lastevanemate jaoks esimeseks valikuks, on nende kasutamine ka hilisemas eas loomulikum.

Enne koroonaaega tehtud tallinlaste rahulolu-uuringus selgus, et inimesed saadavad juba praegu julgemalt lapsi bussiga ja jala kooli. Millest selline muutus?

Suurem osa lapsi käibki ise koolis. Kliimakriis on teaduslik fakt, mida ei saa eirata. Ka see teadmine levib. Looduskaitsjad ja teadlased, aga juba ka paljud arvamusliidrid tegutsevad selle nimel, et õige info võimalikult paljudeni jõuaks. Üldine arusaam looduskeskkonna hävitamise ja ökokatastroofi vahel saab aina rohkematele ilmseks ja elanike keskkonnateadlikkus kasvab. Teisalt on inimestel järjest rohkem tervisemuresid tulenevalt vähenenud füüsilisest liikumisest. Lapsed istuvad koolis, siis istuvad kodus diivanil televiisori või nutiseadme ees. Ülekaaluliste laste ja ka täiskasvanute arv muudkui tõuseb. See on rahvatervise probleem. Vanemad tahavad, et nende lapsed oleksid terved, aga selleks et lapsed rohkem liiguksid, peavad vanemad ise eeskujuks olema. Jalgratta kui liikumisvahendi populariseerimisele aitavad kaasa ka ajakirjanikud ja entusiastid, kelle jaoks rattaga sõitmine on elustiili osa.

Kuidas suunata vanemaid oma lapsi pärast viiruse võitmist taas ja veelgi rohkem iseseisvalt kooli lubama?

Selle küsimuse igapäevaselt esitamine on juba väga hea algus! Elavdades debatti ja leides koos lahendusi, tulevad ka tulemused kiiremini. Et kooli liigutaks iseseisvalt veelgi rohkem, peab koolitee olema turvaline, kool kodule piisavalt lähedal ja korraliku ühistranspordiühendusega. Mida rohkem on haridusasutuste ümber parkivaid ja liiklevaid autosid, seda enam ei julge lapsevanemad lasta oma lapsel iseseisvalt kooli minna.
Kui laps käib nt Merivälja koolis või Õismäe gümnaasiumis, kiputakse osa õpilasi viima masinaga uksele nii lähedale kui võimalik, sest seda peetakse turvalisemaks nii autorohkes keskkonnas. Osa lapsi läheb Õismäe gümnaasiumi ja Õismäe vene lütseumi läbi puhkealale ehitatud parkla või selle kõrvalt.

Kas kesklinnast tuleks keelata autode sõit hoopis?

Äärmused õnne ei too. Kesklinnast autod ei kao, kuid neid jääb vähemaks ja jalakäijatele ning jalgratturitele mõeldud alad tuleb teha suuremaks. Liikuse sujuvaks muutmiseks ja kõigi liiklejate turvalisuse tõstmiseks peame Baskimaa suurima elanikkonnaga linna Bilbao eeskujul kehtestama väljaspool õuealasid suurimaks lubatud sõidukiiruseks 30 kilomeetrit tunnis.

Kavas on ka kirjas, et kodu algab tänavast. Kas inimesed suhtuvad oma kodulinna ja tänavasse nagu kodusse? Et nad ei loobi prügi maha ega linnametsa alla, arvestavad teiste inimestega jne.

Üldiselt saab öelda, et Tallinn on puhas linn. Suurim probleem on konide maha loopimine, need jõuavad läbi sademeveetorustiku Läänemerre. Just eile nägin, kuidas Sõle tänava lasteaia ees parkivast autost tuli välja mees, kes viskas suitsukoni kaevuluugist sisse. Sellest kombest oleks vaja kiiremas korras lahti saada. Linn saab teha teavitustööd, millega parandada prügistajate suhtumist. Ka riiklik sekkumine oleks suureks abiks. Hiljuti jõudis riigikokku algatus, mis seda teemat adresseerib ja erinevaid lahendusi välja pakub, kuid mis kindlasti ei ole ammendav nimekiri tegevustest, mis probleemi lahendamisele kaasa aitaks. Riigi tasemel saab kehtestada ka trahve, millega reostajaid korrale kutsuda. Kui linnaosa tasemele minna, siis prügi maha viskamise vastu aitaks vastavalt rahvastikutihedusele paigaldada iga mõne- või mitmesaja meetri tagant prügikastid, mis on kinnised (et linnud ja loomad ei uudistaks määrdunud pakendeid) ja mida tühjendatakse piisavalt tihti. Veelgi parem oleks sorteerimisvõimalused otse tänaval, aga sellest on ehk liiga vara veel unistada.

Kas inimesed on valmis vähem tarbima ja kulutama?

Mina usun, et see on väga individuaalne. On neid, kes tarbivadki üle, ja kui raha otsa saab, laenavad juurde, et edasi tarbida – nad ei suudagi tarbimist vähendada. Oluline on ka see, mida ja kui palju tarbitakse. Ka see, et sul on auto, soodustab suuremat ostukorvi ja raiskamist. Täna on paljud leibkonnad sunnitud auto ostma, kuna teised liikumisvõimalused on Tallinnas vaeslapse rollis. See on peredele suur kulu ja kasvav koorem keskkonnale. Kui lisada juurde ühistranspordi liine, tihendada sõidugraafikuid ning ehitada eraldi turvaline jalgrattateede võrgustik, siis juba kulukast auto omamisest loobumine hoiab igal aastal kokku tuhandeid eurosid.

Auto omamisest loobumine ei hoia kokku mitte ainult liisingule, kütusele, kindlustusele ja autoremondile kuluvat raha. Tänu liikuvale elustiilile hoiame kokku ka jõusaalilt ja oleme kauem terved. Parem tervis annab rohkem tervelt elatud aastaid, mis ei vähenda mitte ainult inimeste endi tervise kulusid, vaid omab positiivset mõju kogu majandusele. Inimesed on kauem aktiivsemad ja saavad pikemalt tööl käia. Sama on ka kommunaalkuludega. Kui majad remontida ja paigaldada nende katustele päikesepaneelid, saab elektrit ja soodsat toasooja. Päike paistab ju tasuta.

Kas linnal peaks olema õigus ise prügivedu korraldada? Kuidas see võiks siis käia?

Seaduse järgi see ongi kohaliku omavalitsuse ülesanne, kuid sama seadus piirab selle õiguse elluviimist. Seadusemuudatuseta olukord ei parane. Süsteem peab olema ühtne üle terve linna. Selge ja arusaadav nii korteriomanikule, toitlustusettevõttele, kauplusepidajale ja külastajale kui ka tänaval liikujale. Oluline, et jäätmemajanduse prioriteet oleks taaskasutus. See omakorda avab võimaluse innovatsiooniks, ja see võimalus tuleks Tallinnas täiel määral ära kasutada.

Kas elanikud, ka eramajades, on valmis prügi sorteerima?

Paljud on valmis ja juba teevadki seda. Kahjuks on riigi tegevus inimeste usaldust kuritarvitanud ja motivatsiooni vähendanud. Jäätmete sorteerimise puhul ei ole tähtis, kus inimene elab, vaid hoopis see, kas inimene mõistab, miks see vajalik on ja et planeet Maa ressursid on piiratud. Tõsiasi on, et jäätmeid on pealinnas aina enam ja nende vähendamisega tuleb tegeleda rohkem. Ka jäätmete ennetamine peaks olema üha olulisem. Pakendivabad poed võiksid saada eeliseid ja laiemalt tuntuks. Pakendivabades poodides käimise üks eeltingimus on korduvkasutatavad pakendid. Klaas on üks tänuväärt materjal, mis on samal ajal nii korduv- kui ka taaskasutatav. Suurte purkidega käimine võib osutuda küll keeruliseks, aga kaup säilib klaasist nõudes paremini kui plastikust topsikutes. Ka klaaspakendite kogumisel peaks Tallinn tellima kõigile konteinerid, kuhu saab panna suuremad purgidki. Praegu on linnamaal silindrid, mille väikese ava tõttu jäetakse osa klaaspakendeid mahuti juurde. Osa inimesi lööb need seal puruks ja killud jäävad maha.

Kas Tallinn on piisavalt elu- ja liikiderikas linn võrreldes teiste suuemate linnadega? Meil on rannaniidud, linnuala Paljassaares ja mitmekesise loodusega Aegna saar. Kliimakavaski on kirjas rohekoridorid, nagu näiteks tulevane Putukaväil. Kas Tallinna elurikkust peaks veelgi tõstma ja kuidas?

Tallinn on veel liigirikas, kuid liigirikkaid piirkondi ähvardavad arendused. Loomulikult peab istutama nt põõsaid, kus pesitsevad laululinnud. Eri liblikad eelistavad eri taimi. Vähem peaks niitma muru, rajades muruväljakutele niitusid. Täna veel rohekõrbena seisvad mururibad autoteede servades ja ka liigivaesed muruplatsid tuleb ümber kujundada funktsionaalseteks kooslusteks, mis lisaks silmailule pakuvad ka praktilist väärtust reostuse vähendajana ning oleksid ka paljudele liikidele elukohaks. Ja seda kõike linnale praegusest väiksemate hoolduskuludega, sest niitma peaks senisest kordades vähem.
Selline haljastusmeetod on kasutusel paljudes Euroopa linnades, näiteks Hollandis, Taanis, Rootsis ja Inglismaal. Liigirikkust aitab tõsta ka taimemürkidest loobumine. Abilinnapeana algatasin 2018. aastal Tallinna liitumise pestitsiididevabade linnade võrgustikuga. Sellega võttis Tallinn kohustuse pestitsiidide kasutamist linna avalikul alal märkimisväärselt vähendada, pikem eesmärk on pestitsiidide kasutamine linnas täielikult lõpetada. Selleks, et linnas ei peaks elurikkust vähendavaid mürke kasutama, on vaja linnahaljastuses eelistada kohalikke tugevaid taimeliike ja sorte ning istutada Eesti loodusele omaseid püsikuid, mis vajavad vähem inimese hoolt ning suurendavad elurikkust.

Loe ka Roheliste tulevasest veebiväljaandest Pealinnast: https://pealinn.ee/2021/05/17/igal-lapsel-peab-olema-voimalus-oma-kodu-juures-puu-otsa-ronida/