Rasmus Lahtvee: Kaastunne või poliitiline loosung ehk mis siis tegelikult aitab liiklust turvalisemaks muuta?

Uus aasta, uus algus ja uus liiklussurmade statistika, kuid seekord rullus aasta esimene kõiki Eesti elanikke šokeeriv liikluskuriteo juhtum lahti Saaremaal. Just ainult liikluskuriteoks saab seda pidada, sest kolme inimese surma põhjustanud autojuht tarvitas teadlikult alkohoolseid jooke ja istus teadlikult seejärel joobeseisundis autorooli. Sama autojuht ületas teadlikult lubatud piirkiirust ning sooritas teadlikult keelatud manöövri, mille tagajärjel põhjustaski kolme inimese surmaga lõppenud avarii. Antud juhul ei olnud mitte kuidagi tegemist ootamatu terviserikke või mõne muu mitteteadliku õnnetusega!

Rõhutan üle, et tunnen koos kõigi teiste vähesegi südametunnistusega inimestega kaasa selle teo tagajärjel surma saanud inimeste lähedastele, kuid lisaks tunnen kaasa ka kõigile poliitikutele. Poliitikutele tunnen kaasa, sest jätab üsna küünilise mulje, kui nii mõnigi poliitik asubsellise sündmuse järgsete emotsioonide toel esimese asjana küll üleskutsetele joobes juhtide karistuste karmistamiseks, küll valjuhäälselt ja endale justkui rinnale tagudes selgitama, kuidas just tema oli ainuke, kes juba varem karmimaid karistusi soovis. Just see oleks ju aidanud tänast olukorda äragi hoida, aga paljud pahad ametnikud koos mõnede teiste poliitikutega olid vastu ja ei lubanud vastavaid seadusemuudatusi läbi. Kas see aga on ikka adekvaatne tegelikkus?

Kuigi 12. jaanuaril 2020 Saaremaal juhtunu oli kindlasti šokk, ei saa ma kahjuks mitte kuidagi väita, et see väga ootamatu oleks olnud. Liikluskuriteo sooritanud autojuht oli teadaolevalt korduvrikkuja, kes on varasemate tegude eest ka karistatud. Siinkohal kõlabki tõesti see asjaolu, mille najalt justkui karmimate karistuste argument oleks asjakohane, kuid ka täna on võimalik teatud kuritegude eest määrata šokivangistust. Kahjuks ei toeta tegelik olukord liikluses mitte kuidagi väidet justkui karmim karistus nö paadunud liiklusrikkujat õigele teele suunaks. Eestis on küll näiteid, kus joobes juht on saanud šokivangistuse, temalt on ka auto ehk kuriteo sooritamise vahend, võibolla isegi korduvalt, konfiskeeritud, kuid kahjuks paneb sama isik ikka ja jälle toime sarnaseid teisi inimesi ohustavaid tegusid.

Siinkohal on pigem asjakohased väited, kuigi tänases kontekstis tõenäoliselt ebapopulaarsed, et sõltuvushäirega inimest karistused ei rehabiliteeri ja vaja on hoopis teistsugust lähenemist. Vaja on neid sõltuvushäiretega inimesi piisava riiklikult rahastatud tugisüsteemiga toetada, aga seda loomulikult enne, kui juba kõrvalseisjad kannatajateks osutuvad. Reaalse kuriteo või rikkumise korral tuleb teo toimepanijat loomulikult ka jätkuvalt karistada – kaalutletult, kuid karistusega peab kaasnema paralleelselt ka psühholoogiline abi, sest nagu juba öeldud siis karistus ei ravi sõltuvust! Teatud piirist edasi ei mõju inimesele pahatihti mingi karistus, olgu see tingimisi või reaalne vangistus ja viimasel juhul võib juhtuda, et karistuse ära kandnud inimene tuleb vanglast välja veelgi kalestunumalt.

On siiski midagi, mis võibki tegelikult aidata sellel korral kahjuks Saaremaal juhtunu laadseid sündmusi päriselt ära hoida – kogukondlik vastutus.

Kui teie naaber, tuttav, pereliige tahab joobes olekus autorooli istuda siis tulebki teda takistada kasvõi näiteks autovõtme ära peitmisega! Juhul, kui see osutub võimatuks mistahes põhjusel, siis tuleb võimalikust joobes juhist kohe teavitada politseid Häirekeskuse lühinumbril 112 ja seda eriti siis, kui võimalik joobes juht on teie naaber tuttav või pereliige! See ei ole pealekaebamine või „kitse panemine“ vaid teile võibolla väga olulise inimese päästmine mõrvariks saamisest!

Turvalisust ei too meile politseipatrull iga nurga peal, vaid meie igaühe valmidus endale teadvustada oma isiklikku vastutust iseenda, oma pere ja sõprade ning kogukonnaliikmete turvalise elukeskkonna loomise ja hoidmise eest!

Liiklust ei muuda ohutumaks veel laiemad ja siledamad sõiduteed või paremad autod, vaid meie igaühe teadlik ja igapäevane valik pidada kinni ühistest liiklemise reeglitest ehk Liiklusseaduse nõuetest. Liiklus muutub ohutumaks ainult siis, kui me ise otsustame olla eeskujuks ja sõita maksimaalselt lubatud piirkiirusega ja vajadusel isegi aeglasemalt – siis, kui me nõuame seda ka kaasliiklejatelt eelkõige oma eeskujuga! Liiklus muutub ohutumaks ainult siis, kui me saame üle valehäbist, mis ikka veel nii tihti kaasneb võimalikust joobes juhist politseisse teavitamisega, kui selleks võib olla meile lähedane inimene. Alles siis, kui me kõik mõistame joobes juhtimise hukka ka oma väikses kogukonnas ja seda isegi juhul, kui tuttav külamees sõidab joobes olles „hästi ettevaatlikult“ ja ainult metsateid pidi ning võtame ka tema liiklusest eemaldamiseks midagi ette, muutub meie kodutänav või kodutee ohutumaks!

Vabast tahtest, kohusetundest!

Artikkel ilmus ka 14. jaanuari EPL/Delfi arvamusküljel: https://epl.delfi.ee/arvamus/abipolitseinike-eestkoneleja-saage-valehabist-ule-inimelu-paastmine-ei-ole-kitse-panemine?id=88644143