Piret Räni: Väike abieluvõrdsuse müüdimurdja

Nüüd, mil kooseluseaduse jõustamise kõrvale tekkinud ka abieluvõrdsuse idee, on aeg läbi arutada viimastel päevadel kommentaariumidesse kirjutatud hirmud. See on loomulik, et ühiskondliku mõtte avardudes tekib küsimusi ning kahtlusi. Püüan järgnevalt neile küsimustele vastata ja kahtlusi hajutada.

Ilmselgelt on praegusel ajahetkel ja selles poliitilises kontekstis, milles me parajasti viibime, toetus abieluvõrdsuse ideele ühiskonnas suurem kui kunagi varem. Roheliste algatatud petitsioonile, mida toetavad ka Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik erakond, on 4. novembri seisuga alla kirjutanud 34655 inimest ning allkirjade arv Rahvaalgatus.ee portaalis suureneb iga päevaga. Siiani ootas liberaalsem osa ühiskonnast, et probleem laheneks Kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmisega ja samast soost paaride kiusamise teema saaks laualt maha. Paraku ei soovi üks valitsuserakond oma tüliõunast loobuda ja tahab väikese grupi vajadusi jalge alla tallates demonstratiivselt kohalikele valimistele ratsutada. See on väga alatu. Eestis on väga palju probleeme, mille lahendamiseks saaks kohalikul tasandil palju ära teha. See, kui üks koalitsioonierakond paneb kogu valimistralli väikese vähemuse kiusamise ümber keerlema, on pahatahtlik nii selle vähemuse kui kogu Eesti rahva suhtes. Me ei pea sellega nõus olema. 

Paljud hirmud ja kahtlused, mis abieluvõrdsuse ideega kaasas käivad, on süvenedes ja läbi mõeldes üsna olematud. Vaatame neid lähemalt.

Miks on samast soost elukaaslastel vaja üldse abielluda?

Pered võivad soovida õiguskaitset, mida abielu pakub – nii varalistes asjades, pärimisküsimustes kui ka selleks, et ühe vanema laps oleks tunnustatult ka teise vanema laps. 

Mina ise hakkasin abieluvõrdsust pooldama, jälgides oma tutvusringkonnas peresid, mille moodustavad kaks naist ja nende bioloogilised lapsed. Miks on nende perekond vähem oluline kui mehest ja naisest (ja lastest) koosnev perekond? Miks on nende armastus teineteise ja laste vastu vähem väärt? Ei ole ju. Kõigil täiskasvanud inimestel, kes soovivad oma kooselu seadustada, peaks selleks olema võrdne võimalus.
See, et kõik paarid saaksid valida, kas nad soovivad oma suhet abieluna registreerida või ei, on ühiskondliku võrdsuse ja inimväärikuse teema. Meil pole õigust osasid meie inimesi sellest võimalusest ilma jätta. Me kõik koos moodustame Eesti rahva, me ei tohiks jagada oma inimesi võrdseteks ja vähem võrdseteks.

Kas lastel on samast soost vanematega peredes halvem üles kasvada kui heteroperedes?

Kindlasti mitte, see mure on alusetu. Samast soost vanematega perre ei sünni laps kogemata, tööõnnetusena. See tähendab, et kõik lapsed on oodatud ja planeeritud, nende vajadused on läbi mõeldud ning vanemad pühenduvad neile. 

Laps vajab hoitust, armastust, turvatunnet ja hoolimist, talle pole oluline, mis ta vanematel püksis on. Kõiki ühiskondlikke stigmasid tekitavad kiuslikud täiskasvanud.

Aga samast soost vanemate lapsi ju kiusatakse!

On kummaline näha väiteid, et samast soost perede lastel on halb, kuna neid kiusatakse – ja seetõttu ei tohiks samast soost paarid lapsi saada. Probleem ei ole ju samast soost vanemates vaid kiusamises. Selleks, et lõpetataks nende kiusamine, on vaja ühiskonnana otsustada, et samast soost paarid on samasugused nagu meie kõik, nad on meiega võrdselt väärtuslikud. Üks võimalus selleks on abieluvõrdsuse seadustamine. 

Kiusamine algab ümbritsevatest täiskasvanutest, lapsed ise ei tule selle peale, et erinevad perevormid selleks põhjust peaks andma. On ju osadel lastel ainult ema, osadel on suur kärgperevõrgustik, osad elavad ühe nädala ema juures ja teise isa juures, mõnesid kasvatab vanaema. Mitte ükski neist lastest ei vääri kiusamist ning mitte mingisugust peretüübist lähtuvat halvustamist ei pea me ühiskonnana tolereerima, ei laste ega täiskasvanute poolt.

Aga bioloogia! Liigi jätkusuutlikkuse tagab isase ja emase seksuaalsuhe!

Abielu ei ole bioloogiline, abielu on kultuuriline akt. Bioloogilises mõttes ei pea ükski paar abielluma, seda tehakse riigilt õiguskaitse saamiseks. Osad inimesed abielluvad kaks korda – üks kord riiklikult ja teine kord kiriklikult. Need mõlemad käitumisvalikud on kultuurilised ning tulenevad nende isikute tahtest. Tänapäeval ei ole kohustuslik abielluda, abielu on võimalus, mitte kohustus.

Homod ei saa ju lapsi! See pole looduse poolt ette nähtud!

Selle loogika järgi tuleks abiellumine ja lapsendamine keelata ka viljatutele paaridele – neile inimestele polnud ju samuti lapsi “looduse poolt ette nähtud”. Tegelikkuses me siiski ei soovi, et inimeste õigust abielule määrataks nende sugulise võimekuse alusel. Jäägu abiellumise aluseks siiski kahe täiskasvanud inimese vabatahtlik soov edasine elu koos veeta.

Abielu on kristlik ja me peame lähtuma piiblist!

Ei. Abielu riikliku institutsioonina ei ole seotud kirikliku laulatusega ja selle olemus ei pea olema kuidagi moodi kiriklik. Abieluvõrdsuse petitsiooniga nõutakse ilmalikku abieluvõrdsust, lepingut inimeste ja sekulaarse riigi vahel. Abielu, mis pole kiriklikult laulatatud, vaid ainult perekonnaseisuametis registreeritud, ei ole kristlik. Kirikuid ei pea sundima samast soost paare laulatama, vähemalt mitte Eestis, kus kirik ja riik on lahus. Sekulaarses riigis alluvad religioonid riigi põhiseadusele ning ametlikult kehtivad riigi, mitte kiriku seadused. Oleks muidugi meeldiv, kui ka kirik lähtuks Eesti Vabariigi põhiseadusest ja ei diskrimineeriks inimesi sootunnuste põhjal. Ilmalikku registreeritud samast soost isikute kooselu tunnustab ka paavst.

Miks ma tunnen, et homod trügivad mu heterovoodisse?

See hirm on ajalooline ning kultuuriline. Esiteks tuleneb hirm homosuhte ees meestevahelisest seksuaalsest vägivallast ning ei ole üldse seotud samast soost inimese armastamisega. Kõik üleneljakümnesed on kuulnud lugusid nõukogude sõjaväes toimunust, sellest, kuidas vägistamisega alandati ning on seetõttu tihti võimetud kujutlema, et meestevaheline armastus võiks olla vabatahtliku ja ilusana olemas. Naistevahelise armastusega on asi lihtsam, aga võimsama vägivallahirmu seest ei tule naised meeldegi.

Teiseks tuli meile sõna gei koos Tom of Finlandi piltidega, kus ülimaskuliinsed tohutu varustusega poolpaljad mehed omavahel amüseerivad. 

Kui nüüd kokku panna sõjaväe-vägistushirm ja Tom of Finlandi visuaal, tekib kombo, mis panebki kartma, et vägivaldsed ja ülimehelikud geid ronivad kõigile voodisse niipea kui nad kapist välja lubatakse. 

Aga tegemist on paraku eksliku kujutlusega.

Enamik samast soost paare ei vasta kuidagi sellele kujutlusele, suur osa neist on naised, kes koos kasvatavad ühe või mõlema naise bioloogilisi lapsi. Need pered on päriselt olemas. Ja lapsed on hoitud ning õnnelikud.

Mis siis, kui mu laps hakkab homopropaganda peale homoks?

Ärge muretsege, keegi ei hakka homoks, kui ta on sündinud heterona. Juhul, kui teie laps aga on sündinud mitte-heterona, aitab teavitustöö, mida pahatahtlikult ka homopropagandaks nimetatakse, tal loodetavasti pääseda depressioonist ning iseendaga paremini läbi saada. See, et laps/noor oskab jälgida eneses toimuvat ning teab, et seksuaalne tõmme samast soost kaaslaste poole pole viha ega halvakspanu väärt, on talle suureks toeks keeruliste täiskasvanukskasvamise aastate jooksul. Kasvatamise, hirmutamise või vitsaga ei ole võimalik seksuaalset orientatsiooni muuta, see on kaasasündinud omadus. Samuti ei ole võimalik “propaganda” abil tekitada seksuaalset tõmmet kellegi suhtes, kes Sind tegelikult ei huvita. 

Abieluvõrdsus aitab leevendada ühiskondlikke stigmasid ning seeläbi aitab pakkuda psühholoogilist tuge mitte-heterodest noortele.  

Ma tunnen lihtsalt, et see on vale! Abielu on ikka naise ja mehe vahel.

Meie ümber on palju ühiskondlikke kokkuleppeid, millega me oleme harjunud ja mida me peame ainumõeldavaks. See ei tähenda tegelikult, et need oleksidki kohustuslikud. Kui mõni ühiskondlik kokkulepe jääb inimkonna arengule jalgu, võib sellest loobuda. Praeguseks ajaks on kokku lepitud, et seksuaalsete eelistuste järgi inimesi rohkem või vähem väärtuslikeks jagada on vale ning inimõigustega vastuolus. Me ju tegelikult tahame, et kõik oleksid õnnelikud ja kõigile oleksid avatud võrdsed võimalused.

Kujutlege ennast olukorda, kus teie partner on teiega samast soost. Mida see muudaks? Või kujutlege, et teie tütar tuleb ja ütleb, et ta päriselt armastab oma sõbrannat ning soovib temaga ühiselt pere luua. Iga uus olukord mõjub ehmatavalt, aga kui ühiskonnas neid juhuseid halvakspanuga ei mõõdeta, saame aru – tegelikult ei ole ju nendes olukordades midagi hirmsat. Inimestes on palju olulisemat kui vaid nende sugu. Me ei pea sekkuma teiste eludesse ning andma nende armastusele hinnanguid. Me ei pea keelama abielu neile paaridele, kes seda soovivad. Las olla inimesed koos õnnelikud!

Eeskätt ei pea me lubama ühel teataval erakonnal kiusata ning alandada osasid inimesi meie seast. Küsida viktoriini vormis peaaegu kahe miljoni euro eest rahvalt, mis perekonnaseaduses kirjas on, on lihtsalt nii küündimatu, et siinkohal saavad sõnad otsa. Rääkimata sellest, et rahvaküsitluse jaoks eraldatava 1.8 miljoni euro eest oleks võimalik teha ühiskonnas palju tegelikke häid tegusid. 

Perekonna defineerimise küsimuse ületähtsustamise käigus jäävad tähelepanu alt välja paljud tegelikud probleemid. Perekonna kaitsjatel oleks tööpõld lai ka päris murede vallas – kaitset vajavad üksikvanemad, meil on palju vaesuspiiri all elavaid peresid, tegelemist nõuavad omastehoolduse ning perevägivalla teemad. Lepime kokku abieluvõrdsuses ning lõpetame ära võimaluse tegelikke murekohti eirata. Lähenevate kohalike omavalitsuste valimiste tähelepanu peaks minema kõigile inimestele õnnelikumat elu tagavate küsimuste arutlemistele. 

Artikkel ilmus Sakalas 12.11.2020 veidi lühendatud kujul.

Loe edasi ka Ave Metsa kirjutatud sama teema jätkuartiklit: Argumente LGBT+ rindelt

Algatust saad veel kuni jõuludeni allkirjastada siin: https://rahvaalgatus.ee/initiatives/842dac27-bdda-45c3-bd95-407452b51c71