Sotsiaalselt tundlik maali- ja performance’i kunstnik Fideelia-Signe Roots

Intervjuu

Fideelia Signe Roots on sotsiaalselt tundlik maali- ja performance’ikunstnik. Aastal 2017 kaitses ta Eesti Kunstiakadeemias doktoriväitekirja „Naine kui kangelane“.  Feministliku suunitlusega kunstniku-uurimuses vaatles Fideelia kontekste, kus naised tõusevad esile kangelastena. Fideelia on esinenud nii kodu- kui välismaistel näitustel alates 1997. aastast. 

Oma seosest loomadega räägib kunstnik järgmist: “Doktoritöö kirjutamise ajal võtsin kassi. See ootamatu käik muutis mu naisõigusluse keskset vaatenurka. Olin varemgi ökofeminismiga tuttav, kuid saades teadlikuks loomakaitses valitsevast olukorrast laienes mu huvi loomaõigustele. Oma kunstipraktikas ma loomaõiguste temaatikat seni kasutanud ei ole, aga seoses hiljutise hoiukassi Kant Nurrkäraka viibimisega ARSi Kunstilinnakus hakkasid mõtted ka selles suunas liikuma. Mind huvitab sügavam side ja teineteisemõistmine inimese ja looma vahel. Nüüdseks on mul neli kassi.” 

“Tutvusin antud valdkonnaga tegelikult aastaid varem, aga alles kassid sundisid mind mugavustsoonist väljuma.”

Fideelia, kas me siis võime piltlikult öelda, et kass võttis Su käekõrvale ning tõi Roheliste erakonda loomakaitse valdkonda vedama?

Võib nii öelda küll. Rohelistega liitudes oli mul kaks kassi ja olin selle aja peale end loomakaitses valitseva kaosega kurssi viinud. Tutvusin antud valdkonnaga tegelikult aastaid varem, aga alles kassid sundisid mind mugavustsoonist väljuma.

Millised on kõige olulisemad muudatused, mida loomaõiguslased ühiskonnas näha sooviksid?

Eks igal loomaõiguslasel ole oma ideaal, aga laias laastus püütakse vältida loomade ärakasutamist. Praegu on mitmetes riikides päevakorral karusloomafarmide keelustamine ja puurivaba elu farmiloomadele. Liigutakse sammhaaval, andes endale aru, et radikaalseid muudatusi üleöö läbi viia on võimatu. Lihatarbimist ei saa keelata, aga saame parandada lihaloomade elutingimusi, ärgitada inimesi sööma rohkem taimset toitu ja vähem liha. Munatarbimisega on samamoodi: seda ei saa ära keelata, aga saame kanad puurist välja tuua ning luua soodsad võimalused vabapidamisel kanade munade turustamiseks. Karusloomafarmid on juba niikuinii paljudes riikides keelatud ja sellest pole mõtet pikalt rääkida, sest tänu teadlikkuse tõstmiseks tehtud kampaaniatele saavad kõik aru, miks neid enam vaja ei ole. Nii see loomakaitse töötab – tibusammudega võimalikult vägivallavaba maailma poole.

Riigikogus on neljapäeval, 15. oktoobril esimesel lugemisel karusloomafarmide keelustamise eelnõu. Kuidas kommenteerid?

Loodan, et karusloomafarmid keelatakse. Tuhandete loomade valu ja piin inimeste edevuse nimel ei sobi kuidagi 21. sajandisse. Karusnahk ei ole meile eluks vajalik, seda enam et näiteks Balti Karusnaha farmides ei toodeta ühtegi kasukat vaid sealsed loomad sünnivad selleks, et saada ilutoodeteks: tupsudeks, kraedeks ja salliotsteks.

“Inimene ei ole looduse kroon vaid üks lüli looduse ringkäigus, kusjuures mitte teistest liikidest tähtsam vaid nendega võrdne.”

Milline on ökofeministi unistuste maailm? Kuidas me Sinu meelest peaksime inimkonnana arenema?

Inimene ei ole looduse kroon vaid üks lüli looduse ringkäigus, kusjuures mitte teistest liikidest tähtsam vaid nendega võrdne. Tahan, et kaoks liikidevaheline diskrimineerimine (ing speciesism). See on mõtteviis, kus inimliiki peetakse kõige tähtsamaks, valitsevaks liigiks. Loomi, linde, kahepaikseid, taimi ja keskkonda nähakse ressursina, ühtse anonüümse massina, mille üle inimene võtab õiguse võimutseda. Teadus on arenenud piisavalt kaugele, et lõpetada loomade ja keskkonna julm ekspluateerimine.

Karusnahka ei ole enam vaja ning liha on juba praegu võimalik luua tehislikult laboris, ilma loomi piinamata ja tapmata. Kuna keskkond on saastatud ja metsad maha võetud, tulevad metsloomad ja -linnud suurlinnadesse. Näen seda kui ühesuunalist teed. Ei ole mõtet linnaloomi taga ajada, tappa ega metsa tagasi viia, parem õpime nendega koos elama ja loome neile eluks linnadžunglis ohutumad tingimused. Ideaalne linnakeskkond on nii inim- kui ka loomasõbralik. Pariisis on juba praegu suurem liigirikkus, kui nii mõneski maakohas, kus metsade asemel laiuvad lõputud monokultuursed põllud. Loodan, et inimühiskond jõuab äratundmisele, et ka teiste liikide esindajad on olulised, tundlikud ja targad ning mitte keegi ei ole vähem väärtuslik oma liigilise kuuluvuse tõttu.

Millega Sa tegeled siis, kui loomakaitsest aega üle jääb?

Kui loomakaitse sisse arvestada suhtlemine oma nelja kassiga, ei jäägi mul sellest väga palju aega üle.

Mu kassid on aktiivsed hommikuti ja õhtuti ning lisaks iga kord, kui keegi kodust väljub või saabub. Õhtuti käime kahe kassiga rihmas jalutamas, teised kaks möllavad kodus. Kui mul on parajasti hoiukass ateljees, kulub umbes 6 tundi päevas sinna ja tagasi sõitmisele ja temaga tegelemisele. Tõele au andes on see nagu täiskohaga töö ja juhuks, kui keegi huvitub, siis ei, ma ei võta enam kasse ateljeesse hoiule, sest kassid on sotsiaalsed loomad ja vajavad seltskonda rohkem kui paar tundi päevas.

“Paljud loomapäästjad põlevad läbi, sest abi vajavate kasside hulk on üle mõistuse suur, kuid ressursse on liiga vähe.”

Olen MTÜ Cats Help vabatahtlik ja aeg-ajalt päästan kasse tänavalt. Eesmärgiks on püüda nii palju kasse, kui võimalik, teostada „protseduurid“ – selle all mõeldakse isaste kastreerimist, emaste steriliseerimist, parasiiditõrjet, vaktsineerimist, kiipimist, anda vajadusel ravi ning leida head kodud. See on üksjagu põnev, aga ka raske teema. Paljud loomapäästjad põlevad läbi, sest abi vajavate kasside hulk on üle mõistuse suur, kuid ressursse on liiga vähe. MTÜ-d sõltuvad vaid heade inimeste annetustest ja oma isiklikest vahenditest, nemad riigilt abi ei saa, kuid igas omavalitsuses peaks olema ka riiklik varjupaik, mille jaoks – kui olen õigesti aru saanud – eraldab vahendeid kohalik omavalitsus.

Loomakaitse on riiklikult alarahastatud. Kohalike omavalitsuste varjupaikadele ühe kassi kohta eraldatav rahasumma katab vaevu kassi toidukulud, esimese kahe nädala jooksul, ülejäänu tuleb katta annetustest. Kui riiklikke varjupaiku heldemalt rahastataks, ei oleks paljusid MTÜ-sid vajagi, kuid mis veel tähtsam, inimesed ei kastreeri ega steriliseeri oma kasse, aga emakass võib tuua ilmale lausa kolm pesakonda aastas! Kassipojad sünnivad tänaval, räpastes urgastes ja sageli hukkuvad enne kui silmad lahti lähevad.

Neid kasse ei ole kellelegi vaja. Suveks suvilasse võetud kassid on endiselt suur probleem. Sügisel linna sõites jäetakse loomad maha, tekivad kolooniad ja inimese abita on sellised kassid määratud piinarikkalt hääbuma. Neid tabavad erinevad nakkushaigused, vigastused, oht jääda auto alla või langeda metslooma saagiks. Ühes loodusfilmis näitas, kuidas öö otsa tulutult jahti pidanud kotkal varahommikul vedas: ta püüdis kinni priske vabakäigukassi! Kotkast süüdistada muidugi ei saa, sest tema lihtsalt otsis toitu, aga kes oma kassi välja lasi, võinuks peeglisse vaadata. Lemmikloomad on meie vastutusel!

Kui mul sellest ekstreemsest “hobist” vaba aega üle jääb, sõidame loodusse matkama või õpime oma kodulinna tundma. Olen suurema osa elust elanud linnas ega ei plaani maale kolida, aga mul on mõnikord tarvis viibida maal, et näha öösel tähti ja kuulata vaikust.

Kas Su töid saab praegu mõnel näitusel näha või saab Sinu ja Su loominguga mõnel muul moel tutvuda?

Plaanin väikest näitust ARSi showroomis, kuid kuupäev ei ole veel paigas. Ilmselt nihkub see üritus uude aastasse. Maalin tellimustöödena lemmikloomade portreesid: Facebooki leht @loomapildid. Koduleht fideelia.future.ee töötab Flashiga ja näeb seda ainult Firefoxi brauserit kasutades. 

Fideeliaga saab kohtuda juba 24. oktoobril kell 15:00 Kadrioru Kunstimuuseumis, kus Fideelia peab loengu, mille teemaks on kunst loomadest, loomadega või loomadele.

Rohkem infot ürituse kohta https://kadriorumuuseum.ekm.ee/syndmus/aktivism-kunstis-fideelia-signe-roots/?fbclid=IwAR1eDZUPGgPUU0MCqUvih5lKhVYtIbmRq6iGnCMPPlvndT2xR4opkmzzveA

Aitäh!

Palju jõudu Fideeliale ja kõigile loomakaitsjaile ning pöidlad pihku, et Riigikogus karusnahafarmide keelustamise eelnõu läbi läheks.