Anne Luik: Kestlikkuseks vajab intensiivistunud põllumajandus muutusi [pikk lugu]

Viimastel aastatel on meie põldudel kõrgema saagikuse ihaluses tunduvalt suurenenud agrokemikaalide kasutus. Ent arvestades agroklimaatilisi tingimusi pole see samavõrra kaasa toonud saagi tõusu. Domineerimas on esmasele kasusaamisele orienteeritud väikese arvu nn kassakultuuridega üha intensiivistuv  tootmisviis, kus kemikaalide surve loodusele aina süveneb.   Viie aastaga on taimekaitsevahendite ehk pestitsiidide kasutus peaaegu kahekordistunud, ulatudes 461 tonnilt 834 tonnini.  Sellest valdava osa moodustavad umbrohutõrjevahendid ehk herbitsiidid(72%), milles  võimutsevad  glüfosaadil põhinevad vahendid.  Taimehaiguste tõrjevahendite ehk fungitsiidide osakaal  on tõusnud   üle kahe korra, millest eriti  on kasvanud  tebukonasoolil (1,5 korda) ja boskaliidil (2,8 korda) põhinevate preparaatide kasutus. Putuka tõrjevahendite ehk insektitsiidide hulgas on kõige enam – üle kolme korra (3,4) kasvanud putukatele eriti ohtliku neonikotinoidi – tiaklopriidi  tarbimine.

Iga pestitsiidi rühm on küll suunatud  kindlate organismide hävitamiseks, kuid paraku töötlustel jääb jääke  nii mulda, vette kui  toodetesse, mõjutades sealjuures  paljusid  mitte sihtorganisme ja keskkonna kvaliteeti ning talitlusi.

 Mullaseire näitab tavatootmise põllumuldade proovides  keskmiselt üle nelja erineva pestitsiidi jäägi korraga  ning enimkasutatavaid toimeaineid (glüfosaat, tebukonasool jt) ikka suuremas koguses kui teisi.  Enamkasutust leidnud pestitsiidide toimeained esinevad mullas koos juba rea varasemalt keelustatud toimeainetega (DDT, trifluraliin, klotianidiin  jt).  Mullas on ka seemnete  puhtimiseks kasutatud vahendite jäägid eemaldamaks juba eos võimalikke kahjustajaid.

 Kuigi enamikel juhtudel on jäägid mullas väikesed, siis glüfosaatide  puhul on esinenud ka lubatud piirtaseme  ületusi. Pestitsiidide ohtlikkuse hindamisel  lähtutakse  nö lubatud  piirtasemetest toimeaine kohta. Kuid see ei väljenda kogu tõde, kuivõrd lisaks toimeainele mõjuvad organismidele preparaatidesse lisatud kaasained, mis  parandavad taimekudedesse tungimist  ja  taimede katmist. Kaubastatav preparaat on seega kemikaalide segu. Kaasained on firmade saladus ja nende ohtlikkus selgub suuresti kasutuse käigus.  Uurimuste kohaselt võivadki paljud need ained  olla  toksilisemad kui toimeaine ise.  Näiteks augustis  2016 keelati EL-is üliohtliku  kaasaine polüetoksüleeritud rasvamiini  tõttu  14 erinevat glüfosaadil põhinevat  taimekaitsevahendit  – Agro-Glyfo 360, Amega 360 SL, Klinik 360 SL, Barclay Barbarian 360, Dominator, Glyphomax, Glyfos Supreme, Glyphogan 360 SL, Master Gly 36T, Rodeo, Roundup FL 540, Rosate 36, Shyfo, Symbol . Kuid  Põllumajandusamet pikendas müüki veel 6 kuud ja kasutust seejärel 12 kuud.  Praeguseks peaks nende kasutusaeg  meil olema lõppenud.

 Silmas tuleb pidada ka seda, et erinevate vahendite koostoimeid on öko toksikoloogilselt väga raske hinnata ning seda pole ka enne turule toomist tehtud. Need aga sõltuvad   nii kontsentratsioonidest kui kohalikest tingimustest ja  paraku  ilmnevad alles  praktikas.  Koostoimes avaldub sageli erinevate ühendite vahel vastastikune toime tugevdamine ehk sünergia.   Nüüdseks näitabki rida uurimusi, et erinevad pestitsiidide jäägid ka väga väikestes kogustes ning eriti koostoimes pärsivad mulla makro – ja mikroorganismide  liigilist koosseisu, arvukust ning aktiivsust, mis viivad mullaviljakuse ja tervise  kahanemisele. Paljud koostoimed suruvad alla  lämmastikku  fikseerivate bakterite tegevuse, mis kahandab liblikõieliste saagikust.  Glüfosaadid kui kõige enam kasutatavad ja mullas leiduvad herbitsiidid pidurdavad juba väga nõrgas lahuses mullaseente, bakterite ja vetikate   aktiivsust, suruvad alla taimede toitumist soodustava mükoriisa. Glüfosaatide laguprodukt AMPA on paljudele organismidele mürgisem kui glüfosaat ise.  Fungitsiidid tebukonasool, boscaliid pärsivad ning hävitavad  taimede toitumist soodustavaid baktereid ja prokarüoote. Tebukonasool on nt Rootsis keelatud.  Pututukatõrje vahendid tiaklopriid jt vähendavad oluliselt mulla mikroorganismide liike ja nende arvukust. Mulla mikrofloora vaesestumise tõttu hävivad seal taimekahjustajate looduslikud vaenlased, taimed  alluvad kergesti juuremädanikele. Samuti ei hävitata seetõttu mullas teatavat eluperioodi veetvaid  kahjureid. See tähendab – häirub taimekahjustajate looduslik regulatsioon.

 Mullaveega liiguvad pestitsiidijäägid nii pinnaveekogudesse kui edasi ka põhjavette. Vees on leitud   kõige enam glüfosaati, tema laguprodukti AMPA ja teisi enamkasutatavate vahendite jääke.  Kuid nende kõrval ka juba ammu keelatud herbitsiidide ja putukatõrje vahendite jääke, mis siiani veel keskkonnas ringlevad.  Keskkonnauuringute Keskuse veeseire andmeil on  ülemääraseid piirnorme (üle 0,1 µg/l)  leitud paljudes jõgedes (joonis 1).

Joonis 1. Pestitsiidi jääkide seire tulemused jõgedes  (Ü. Leisk, Keskkonnauuringute Keskus, 2016)

Veekogudes  toimivad jäägid  sõltuvalt kontsentratsioonist ja kombinatsioonidest  hukutavaina planktonile, pisilülijalgsetele, kahepaiksetele ja akumuleeruvad toiduahela lõpulülides –  kalades, kus põhjustavad geneetilisi kahjustusi ja häireid immuunsüsteemis, tõstes nende suremust.  Kahepaiksed on pestitsiididele sh glüfosaadile eriti tundlikud, mistõttu on  konnad kadunud põllumajandusmaastikest.

Jäägid on jõudnud ka põhjavette, allikatesse ning sügavamatesse kaevudessegi. Veeseire näitas  nii Norra kui Sopa allikais   ülemääraseid glüfosaadi jääke. Mõnes põllumajandusmaastikus paikeneva talu  kaevus leidus herbitsiidide jääke  isegi paarkümmend korda piirnormi ületavas koguses.  Sellise vee krooniline tarbimine viib tervisehäireteni, sellele viitavad mitmed uuringud.

Põldudel on jääkidest oluliselt ohustatud  õitel toituvad putukad. Mullast liiguvad jäägid nii taime   õietolmu kui nektarisse.  Sinna lisanduvad põllul pritsitavate paagisegudega veel mitmed erinevad pestitsiidid. Jäägid jõuavad ka põldude ümbruses õitsevatesse taimedesse nii mullavee ja pritsimise triiviga.  Seal jätkub näiteks meemesilase  korje peale  põllul olevate kultuurtaimede õitsemist. Korjel mesilastele mõjuvad mõnede pestitsiidide (nt glüfosaat, mõned fungitsiidid) nõrgad  kogused isegi ligimeelitavalt, mis lausa kutsuvad hukatusse.   Põllumajandusmaastikus    mesilased ongi sageli   krooniliselt pestitsiididele eksponeeritud.  Kuigi  otsest pritsimise ohtu saab vältida tarude äraviimise jms  on nad järgmistel päevadel põllutaimedel toitumas  viies saastatud õietolmu ning nektari tarru, kus  pere  toidetakse ning sellega  talitlusi mõjutatakse. Saastatud toidul üleskasvanud noored mesilased on juba  füsioloogiliselt nõrgestatud. Nad alluvad kergesti stressiteguritele (haigused , kahjurid,  pestitsiidid).  Tolmeldajatele mõjuvad mitte ainult putukavahendid vaid ka umbrohutõrjevahendid  – nt  glüfosaadi toimel – füsioloogilised häired;  fungitsiid boskaliidi  mõjul – immuunsüsteemi ja lihasetoonuse märkimisväärne nõrgestumine. Uurimuste põhjal toimivad erinevate vahendite  koosmõjud tugevamini. Näiteks võib  meil enam kasutatava  tiaklopriidi hukatuslik toime mesilastele  tõusta mitusada korda tänu fungitsiididele  ning ka   kaasainetele (nt piperonüül butoksiidile).  Sel juhul saabki ka putukavahendi väikese  koguse mõju küündida hukatusliku tasemeni. Tiaklopriid kui neonikotinoid toimib eelkõige närvimürgina, sealt lähtuvalt häiruvad kõik  muud talitlused. Rida neonikotinoide on juba tänaseks keelatud, kuid siiani esineb nt klotianidiini jääke  meie mõnedes  muldades ning paiguti tuleb  seal ka õietolmu,  suira  ning  mette. Hukkunud mesilasperede õietolmus ja suiras on avastatud enam kui kümne erineva pestitsiidi – nii umbrohu, taimehaiguste kui putukatõrje vahendite samaaegne esinemine. Sealjuures ka  lubatud piire ületavates  kogustes. Pestitsiidide toime viibki mesilasperede nõrgestumisele, füsioloogiliste talitluste ja käitumise häirumisele, haigustele  allumisele  ning  lõpuks  hukkumisele. Mesilasperede  hukkumise tõus on meiegi reaalsus ning pestitsiididel selles oma roll. Uurimused näitavad samuti, et  kõrvuti meemesilasega  kannatavad  pestitsiidide mõjul kõrge suremuse ja kahanenud sigivuse tõttu veel paljud teised õitel toituvad putukad, näiteks röövtoidulised – lepatriinud, kiilassilmad ja parasitoidsed kiletiivalised,  kel on oluline osa põllukahjurite arvukuse regulatsioonis.

Nii  pingutataksegi pestitsiidide kasutusega üle kõrgete saakide nimel,  unustades sealjuures nende  pärssiva toime põllukoosluste loomulikele talitlustele ja keskkonna näitajatele.  Ent põld pole üksnes saak nii nagu metski mitte ainult puit. Järjepideva  saagi saamiseks on vaja tagada põldude kui  looduslike süsteemide talitlus. Juba aastal 2013 tõdes ÜRO  kaubanduse ja  arengu konverents (UNCTAD)  (http://unctad.org/en/PublicationsLibrary/ditcted2012d3_en.pdf), et   kestlikkuseks vajab põllumajandus  fundamentaalset muutust: ärgakem enne kui liiga hilja.   Põllumajandustootja  toodab mitte üksnes saadust vaid samavõrra ka elusat toimivat mulda, talitlevat elurikkust, puhast vett ja õhku.  Need looduse hüved on nii tootmise kui meie endi eksistentsiaalsed eeldused. Viljelusvõistlustel tuleb saagikuse kõrval arvestada   selle tootmise ökoloogilist  jalajälge (sh ka sisendite osa).

Ent pestitsiidijäägid  toidus mõjutavad ka kõiki meid endid, sh  ka tootjaid.  Aastate seire näitab, et keskmiselt pooled analüüsitud tooted sisaldavad  jääke, 2016 siiski vähem  – 40%.  Sealhulgas jääkidega proovidest sisaldas 72%  mitmeseid jääke. Erinevad jäägid koostoimes võivad ohtlikumalt mõjuda. Uurimustega on jääkide kroonilist mõju toidus  seostatud erinevate haiguslike muutustega. 2016 seire aruanne kahjuks ei  kajasta eraldi,  palju ja milliseid jääke esines kohalikes toodetes võrreldes imporditutega.  Analüüsil leiti 94 erineva taimekaitsevahendi jäägi, millest enam esines  erinevaid taimehaiguste tõrjevahendeid. Neist domineeris fluopüram, mis on närilistel kilpnäärmes ja maksas kasvajaid esile kutsunud. Küllaltki paljudes proovide leiti ka  tebukonasooli, mis Rootsis on keelatud hormonaalsüsteemi häirimise tõttu. Kõiki jääke ainevahetusega organismist ei eemaldata vaid osa neist võivad  akumuleeruvad, mille  toimel võib ühel hetkel vallanduda füsioloogiliste muutuste ahel. Üle ohtliku piirnormi  avastati jääki vaid Brasiilia  õunas. Hispaania virsikus  16 jääki kõik  jäid alla piirnormi ja nii see osutuski  nõuetele vastavaks. Kuivõrd siiani puuduvad metoodikad koostoimetest lähtuvate ohtude hindamiseks.  Glüfosaate analüüsiti vaid üksikutes toodetes.  Seetõttu puudub laiem pilt nende esinemisest. Nende puhul on aga tegemist organismides olulisi muutusi põhjustavate ohtlike vahenditega, mis  kahjuks levivad hästi ka vee ja õhu kaudu.

Mahetooted on reeglina olnud  pestitsiidi jääkide vabad. Eestis hõlmabki mahetootmine  juba 21% põllumaast ning  riigimetsad on tunnustatud mahetoodete korjemaadena. Ent edasine laialdane pestitsiidide levik keskkonnas ohustab seda arengut. Olukorra lahendaks Intensiivtootmise  üleminek tõeliselt integreeritud tootmisele, mis põhineb  taimekasvatuslikel võtetel, eelkõige mitmekesisel erinevaid vahe ja põhikultuure sisaldaval külvikorral, mis ise juba reguleerib nii kahjustajate sh umbrohtude esinemist kui  toetab mullaviljakuse ning elurikkuse säilimist. Umbrohtude arvukuse reguleerimiseks kasutatakse vajadusel veel  äestamist või viiakse läbi ka sügavkünd. Umbrohi kultuuride alarindes pole vaenlane vaid pigem sõber. See suurendab põllukoosluste elurikkust, pakkudes toitu paljudele organismidele sh nii tolmeldajatele putukatele kui taimekahjurite looduslike vaenlaste valmikutele ning lindudele, mulda viiduna suurendab mulla orgaanilise aine sisaldust, mis on mullaviljakuse ja tervise kandja.  Integreeritud tõrje tähendab keemiliste vahendite rakendamist  vaid  hädavajadusel kui kahjustaja tõrjekriteeriumid on ületatud ning muud vahendid (bioloogilised/mehhaanilised) ei toimi.

Anne Luik

Eesti Maaülikooli emeriitprofessor

Erakond Eestimaa Rohelised liige