Inga Raitar: Rail Baltic kui hea ja kurja tundmise puu vili 

Juba spekuleeritakse, et Rail Baltic saab praeguse valitsuse kirstunaelaks. Aga see pole kindlasti Rail Baltic, vaid reaalsus. Kõigil võimumägede tippu roninutel hakkab ligi hiilima  ümberringi toimuvat kriisialgust vaadates kõhe tunne – kohe hakkavad rahajõed kuivama. Siis hakataksegi omavahel tõmblema – igaüks kisub tekki enda poole aga ühise voodi kitsaks jäämine paistab juba kaugele.

Igaüks kisub tekki enda poole aga ühise voodi kitsaks jäämine paistab juba kaugele.

Kremlimeelsed kraavid

Fakt on, et mõlemad praegu valitsuses olevad suurparteid on olnud avalikult Rail Balticu uustrassi vastu, kuni võimule jõudsid. Jüri Ratas ütles oma esimeses raadiointervjuus peaministrina, et kavatseb kohe lasta Rail Balticu materjalid oma lauale tuua. Paar päeva peale „materjalidega tutvumist“ muutus senine RB vastane retoorika diametraalselt. Nüüd sildistab tema erakonnakaaslane Taavi Aas RB vastaseid masinapurustajateks ehk ludiitideks. Miks nii absurdne silt? On ju teada, et keegi pole mitte raudtee kui sellise, vaid just praegu rajatava teise rööpmelaisuega ja majanduslikult absoluutselt mitte põhjendatud uustrassi vastu. Sest sildistada neid refromiparteilaste moel Kremlimeelseteks on ju Keskerakonna jaoks ämbrisse astumine. On suht skisofreeniline süüdistada RB-laristutrassi vastaseid selles, milles ise oled nii pikalt süüdistatav olnud. Eriti kontekstis, kus majandusminister peaks teadma – kui meil üldse midagi on põhja-lõuna suunal vedada, siis võiks või peaks see salapärane miski (mida keegi pole üheski tasuvusuuringus siiamaani suutnud välja tuua) tulema ju Venemaalt. Ehk reformikilekotimeeste lausungid Kremli rõõmust RB kraavimineku puhul mõjuvad meie transiitkaubandusele ju sama viljastavalt kui nende võimudemonstratsioonist välja kasvanud Pronksiöö.

Võim võtab süütuse

EKRE puhul toimus Sauluse Pauluseks muundumise protsess aga vaat et piibelliku võimsusega. Kui eelmine Riigikogu pidi 17. juunil 2017 ratifitseerima RB, kutsus rahvast Toompeale selle otsuse vastu protesteerima just EKRE. Paljud ei tulnud selle pärast – nad küll olid Rail Balticu uuslaristu Eesti tuleviku koormajaks kinnitamise vastu, kuid neile ei meeldinud EKRE ennasteksponeeriv parteikeskne retoorika. Ehk siis oli valida kas olla RB vastu või EKRE poolt. Lihtsam paljudele oli siis tulemata jätta. Meeleavaldus Toompeal oli suht hõre, võrreldes sama aasta 26. jaanuari RB protestiaktsiooniga Majandusministeeriumi ees, mil kõigi erakondade esindajad võisid rääkida vaid inimeste ja kodanikena.

Tol saatuslikul päeval 17.07.17 hääletas Rail Balticu uustrassi rajamise poolt 63 saadikut, vastu oli 20. Mitmed toonases võimuliidus olijad on pärast eravestlustes öelnud, et poolt hääletati, kuna neile oli jagatud partei „ametlikku seisukohta“ tutvustavad bukletid. Tõenäoselt polnud ükski 63st poolthääle andjast võtnud vaevaks sisuliselt läbi töötada vaevalt mõni kuu varem valmis saanud EY rängas logistilises kantseliidis kirja pandud ingliskeelset mitmesjaleheküljelist tasuvusuuringut. Aluseks võeti partei võimuhuvis koostatud ja saadikute kabinettidesse enne hääletust jagatud napp bülletään. Seega ei saanudki 63 poolthääletandud parteisõdurit arvestada näiteks faktiga, et meie kohalikul Rail Balticul puuduvad tasuvusanalüüsi kohaselt igasugused ehitus- ja käitusaegsed keskkonnakulud, sest sobiva lõpptulemuse saamise nimel otsustas uuringu läbiviija EY, et niisugused kulud ei ole lihtsalt olulised. Nüüd argumenteerib seesama Martin Helme, kes tol saatuslikul hääletusel teatas, et tema arvates pole seoses Rail Balticu rajamisega esitatud veenvaid argumente, mingi osa rajamise kasulikkust.

Sobiva lõpptulemuse saamise nimel otsustas uuringu läbiviija EY, et niisugused kulud ei ole lihtsalt olulised.

Tundub, et esimest korda peaministriks saanud Jüri Ratasele pakutud võimu hea ja kurja tundmise puu õunast, mille maitsmise järel tema seisukohad muutusid, on ampsata saanud ka Helmed. Peale mida vajavad mõlemad oma varasemate väljaütlemiste katteks viigilehti. Rail Balticu taga näib end peitvat kurikaval madu, kes senistelt rahvameestelt millegagi kiiresti varempopulistliku süütuse võtab.

Võimurite paradiisist väljaajamise hirm

Võimuparadiisi jõudes said senised rahva häälena kõlada püüdnud opositsionäärid aru, miks juba Reform ja temaga samas valitsuses olnud Isamaa (siis veel Isamaa ja Res Publica liidu nime all) omal ajal Juhan Partsi ja Taavi Rõivase kätega selle laristurassi ainuvõimalikuna Eestimaa ihule kinnitas. Selleks, et hoida end võimul. Kindlustada ehituslepingute tagatubade kaudu jagamisega ettevõtjate toetus ja sellega järgmiste valimiste ajal tänavatele loobitav plakatiraha.

Tegelikult teavad kõik võimuparadiisi asukad, et Rail Balticut ennast pole vaja, vaja on – eriti praegu, mil koroona varjus ligi hiiliva tegeliku majanduskriisi tõttu kohe riigiaparaadi ülalpidamiseks laekuvad maksutulud kokku kuivama hakkavad – tema ehitamist. Ehitustööliste ja nende turjal parasiteerivate kõrgepalgaliste asjameeste maksud lasevad eurorahal voolata kuivaks jäävasse riigikassasse ja sealt ammu üle väikese tööealise elanikkonnaga riigi võimete kasvanud ametnikearmee ülalpidamiseks. Sealt omakorda tarbimiseks ja jälle maksude kaudu riigikassasse. Aga siis on see jurakas valmis – loodus lõhutud raha kulutatud. Kiiresti saab selgeks, et keegi – mitte ükski kohapealne majandusharu – seda teiste raudteeliinidega mittehaakuvat uurlaristut tegelikult ei vaja. Ammu on maha raiutud ja au ja häbitundeta Auvere ahju aetud EY tasuvusuuringus 52% ulatuses RB kaubavedude mahust moodustama pidanud puit. Töökäte puudusel kiratseb juba olemasolev kohalik tööstus, juurde pole tulnud ühtki tööstusharu, mis vajaks überkiiret rongiühendust Tallinnast Leedu-Poola piirile. Arktika jäämägede kiireksport Saudi-Araabia kõrbetesse takerdub Soome tundras ja Greystocki rabades.

Arktika jäämägede kiireksport Saudi-Araabia kõrbetesse takerdub Soome tundras ja Greystocki rabades.

Paratamatu parastamine

Siis hakatakse üksteist kindlasti nagu liivakastis vastastikku loopima “sina tegid”- “ei sina tegid esimesena! Aga kodumaasse on juba löödud parandamatu haav ning praeguste tarbimishullude majanduskasvu mantra kordajate lapsed on puuduoleva puhta vee, mürgitamata mulla ja RB tühjalt seisva trassi ülalpidamiseks puudu oleva maksuraha jaoks tööorjamise võimaluste otsimise all kannatamas…

2020 globaalmajanduse äkkpidurduse üle elanud maailma ressursside piiratus hakkab kõigile kohale jõudma ja arusaamine, et vana viisi ei saa niisamuti. Selle asemel, et Rali Balticu ehitusega proovida vanaviisi kuidagi oma väikseid poliitilisi liivakastihierarhiaid üksteise kõrisid näridesümber jagada, võiks tegeleda Eesti jätkusuutliku tuleviku mudelite väljatöötamise ja elluviimisega. Rail Balticu hea ja kurja tundmise puu õun on heaks katalüsaatoriks, näitamaks kes on tulnud võimule mis eesmärgiga. Kes ainsa sooviga sada jagamiskohal ligemale, sest muul moel end elatada ei oska ja ego tahaks ka tunda end kõvema tegijana. Võib ehmatusega selguda, et keegi ei tahagi vastutusvõimsliselt rahvast valitseda või riiki juhtida. Eesti alatoidetud majandustiigri ümber pureleb kari hüääne, et vähegi mahlakama kondi saaks enne kui loom jõuetusest kõiki tema selga roninud parasiite toita kokku variseb.

Reformierakonna poliittehnoloogilise kõrgaja idee lollist rahvast hakkab ka kaduma, sest rahvast sai lollina hoida neid raha eest lollitades. Ainus raha, mida veel juurde voolab, on RB promoraha… Vaadates seda kõike tekib lootusetuse ja jõuetuse tunne. Kuid akna taga on kevad. Linnurahu ajal pole veel kõigi laululindude pesapuud rahaüraskite ohvriks langenud. Mahetootjad panevad mulda mürgivaba kartuli. Kohe hakkavad koduaedades õitsema õunapuud. Sõrmuste isanda filmis ütles suurte kurjade hiidarmeele vastu astuv väikses rahva poeg Sam kõige lootusetumal hetkel: „Alati on olemas midagi head, mille eest tasub seista.“

Artikkel ilmus ka Õhtulehes 13.05.2020: https://www.ohtuleht.ee/1001511/inga-raitar-rail-baltic-kui-hea-ja-kurja-tundmise-puu-vili