Euroopa meedia murdunud ärimudel

Maryia Sadouskaya-Komlach

Turunihked, tehnoloogia areng, geopoliitika, demokraatia normide erosioon – ajakirjandus on sattunud keerulisele pinnasele. Maryia Sadouskaya-Komlach analüüsib täna Euroopas meediamaastikku kujundavaid jõude, mis tihtipeale sunnivad ajakirjanikke pinnal püsimiseks kvaliteedis ja tasakaalukuses üha enam ohverdusi tooma. Möödas on punkt, kus piisanuks kiiretest lahendustest. Sellest rägastikust välja murdmiseks on Euroopa ühiskondadel vaja taasavastada ja kaitsta õigust juurdepääsuks kvaliteetsele informatsioonile. 

Polariseerumine, valeinfo ja usaldusväärsuse kadu meedias on sama vanad, kui ajakirjandus ise. Ajakirjanikke on pikka aega kujutletud sensatsioonide müügist kasu teenivate, vastutustundetute sulemeestena.

Joseph Pulitzeril – mehel, kelle nime seostatakse täna ajakirjanduse prestiižsema auhinnaga, kulus 10 aastat, et veenda Columbia Ülikooli aastal 1912 avama oma Ajakirjanduse Kool. Ülikool keeldus korduvalt tema 2-miljoni dollarilisest annetusest, kartes vääritu ametiga kaasnevat mainekahju. Oma üleskutses seista professionaalse ajakirjanduse vajalikkuse eest, kirjutas Pulitzer aastal 1904 järgnevat: „Meie Vabariik ja selle ajakirjandus tõusevad või langevad vaid koos. Ainult teotahteline, erapooletu ja avalikkusele suunatud ajakirjandus – piisavalt intelligentne, tundmaks ära õige ja piisavalt julge, et seda välja öelda – suudab esindada avaliku heaolu huvisid. Ilma selleta oleks valitsuse töö pilkav teesklemine. Küüniline, äraostetav, demagoogiline ajakirjandus muudab rahva lõpuks sama nurjatuks, nagu see ise on. Vabariigi tulevikku vormiv jõud on tulevaste põlvede ajakirjanike kätes.“ Pulitzeri pakkumine võeti vastu alles pärast tema surma.

Umbusku täis tekkelugu

Ajakirjanikud ja uudistetoimetused nägid 20. sajandil enda maine tõstmiseks palju vaeva. Meedia sektor lõi põhjalikke käitumiskoodekseid, institutsioone ja eetikanõukogusid. Sellegipoolest süüdistatakse 21. sajandi teise aastakümne lõpuks sektorit „libauudiste“ ettesöötmises „polariseerunud kõlakodadele“. Tundub, justkui ajalugu hakkaks korduma.

Uudiste globaliseerumine mängib selles loos suurt rolli. Meediaväljaannete mõjusfäär ulatub täna kaugemale enda riigi või regiooni poliitikast. Nende mõju võib ulatuda üle maailma. Uudislood, mis muidu poleks paljudeni jõudnud, pommitavad inimesi nüüd lõppematult. Kaastunde asemel tekitab selline infotulv inimestes üha süvenevat ükskõiksust, hirmu ja vastandumist. Sotsiaalmeedia võimaldab lihtsamini tarbida juba väljakujunenud seisukohtadele vastavaid uudiseid. Algoritmid toimetavad inimesteni kas vaikimisi meele järgi olevat või siis vihatekitavat infot. Kolmandad osapooled, sealhulgas valitsused, on täna võimelised traditsioonilistest meediakanalitest mööda hiilides otseselt mõjutama nii enda riigi, kui ka välismaised valijaid. Prantsusmaa valitsuse 2018 tellitud uurimus võimaliku Vene allika korraldatud Twitteri kampaania kohta toetada „kollaste vestide“ liikumist, on vaid üks näide paljude hulgas. 

Loe edasi Green European Journalis: https://www.greeneuropeanjournal.eu/euroopa-meedia-murdunud-arimudel/

Originaaltekstist tõlkinud: Mattias Turovski