Rea Sepping: Lindora laadametsa raiekava “kaasavast” koosolekust

Arutlen, miks meil on vaja kaasamisspetsialisti, kes loodusinimesi ja rahainimesi vahendaks. Kuuldavasti pakkus Tallinna Ülikool RMKle kaks pakkumist nende kommunikatsiooni ja kaasamispraktikate arendamiseks, kuid mida ei peetud vajalikeks. Nüüd on vähemalt Kagu-Eesti loodusrahvas aktiveerunud ja kavatseb selle teemaga edasi minna ja vähemalt Lindora laadametsa päästa.

Kas te teate Lindora laata? Kui olete Lõuna-Eestist, siis ilmselt teate. See on Eesti kõige vanem järjepanu toimunud laat, kus teede ristil metsa sees kaubeldi ja kaubeldakse iga aasta oktoobrikuus, esimesed kirjalikud teated selle kohta on aastast 1893. See laadaplats või õigemini laadamets asub vääriselupaiga ja maastikukaitseala vahetus läheduses. Ühel reedesel pärastlõunal võtsin kätte ja läksin nn kaasavale koosolekule, mis oli korraldatud RMK poolt, et tutvustada plaani Lindora laadaplatsi ümbruse metsad nn aegjärkse raiega maha raiuda. (Aegjärgne raie, mis see on? Otseselt ei toimu kiiret lageraiet, võetakse veidi kauem aega, aga lõppkokkuvõttes jääb plats ikkagi lagedaks.)

Ma läksin kohale, sest mind vaevas juba ammu mure, et Eestis majandatakse metsi liialt intensiivselt ning raietööde tulemusi on jube vaadata. Tean ka – keskkonnateadust õppinuna – mida tähendab liigne metsaraie. Lootsin, et suudan oma mõtteid ja teadmisi kaasava arutelu vormis ka teistele edasi anda. Koosolek algas selgitusega, millised on konkreetsed raieplaanid Lindora laada ümbruse metsadele. Kohal olin mina ainukesena kohalikku kogukonda esindamas ja umbes kümme teist inimest, pealtnäha metsamehed ja RMK töötajad. Kohalik metsaülem tegi esitluse antud metsaüksuste kohta, kus mainis ära, et neid tuleb majandada, et säilitada hea metsapõlv tulevastele generatsioonidele. Sel hetkel ei saanud ma enam ei aru, kumba terminit ta tegelikult mõtles: kas “metsapõlv” või “puupõld”? Arvasin, et metsa tõelise väärtuse ja elurikkuse määrab ära selle puutumatus suurtest raietöödest.

Kaks erinevat loogikat

Metsaülem arutles, et umbes 135 aastat tagasi, kui mõisnik Liphart Lindora-kanti omas, siis külvas ta metsa maale, mis oli varasemalt olnud põllumaa. Ta lisas, et sellepärast peame meiegi sama tegema – maha võtma ja jälle külvama. Minul tekkis seepeale küsimus, et mis põhjusel peaksime jätkama üle sajandi tagasi toimunud võtet? Arenevas maailmas on teadlased ammu kindlaks teinud, et metsade intensiivne majandamine viib tupikteele ja vanad metsakooslused on aina vähenemas – me saeme oksa, mille peal ise istume. Mille pärast on vaja minna ajaloolise väärtusega metsatuka kallale? Vaevalt ka, et mõisnik Lipharti loogikaga see kokku oleks läinud. See on ju meie oluline pärandkultuuri osa, mis võiks jääda ka järgmistele põlvkondadele imetleda.Aga Lindora metsa kultuuriväärtust koosolekul rohkem ei puudutatud.

Esitlus jätkus teemal, et kõik kuused, muud lehtpuud ja nigelamad männid raiutakse metsast välja ning alles jäetakse tugevamad ja võimsamad vanade mändide eksemplarid – säilikpuud, mis tõotavad seemendada uue metsa. Mina oma mätta otsast arvasin, et metsas esinevate puuliikide mitmekesisus on hoopis see, mis tugevama koosluse loob ja see peaks metsaga tegelevatele inimestele juba küll selge olema. Algas kaasav aruteluosa, millest enamuse aega võttis Lindora laada korraldaja ja teiste sealolijate mõttevahetus. Arutati selle üle, et kas laat peaks edaspidi olema isereguleeruv süsteem nagu vanasti või peaks seda ikka korraldama nagu seda viimastel aastakümnetel tehtud on. Ühesõnaga – pikka aega läks arutelu minu jaoks teemast täiesti mööda.

Räägiks natuke metsast ka

Ootasin kannatlikult, planeerisin ette mõned küsimused, mida esitada metsaülemale. Lõpuks jõudis kätte aeg, kus viimane mainis, et peaks vist natuke metsast ka rääkima.

Küsisin kas enne raiet on siin tehtud ka koosluste uuring, kas ehk asuvad siin mõned vääriselupaigad või liigid, mille hävimine on ohus? Vastus oli, et sellist uuringut ei tehta, kuna see on majandusmets ja pealegi veidi kaugemal asub juba üks eriti kaitstav vääriselupaikade ala, kus ei või oksagi murda. Aga kas te rohekoridoride peale pole mõelnud, küsisin ma seepeale. Liigid ju ei tunne piire, vaid liiguvad vaatamata sellele, kas on majandusmets või mitte. Pealegi asub Lindora mets selle mainitud vääriselupaiga ja Piusa jõe maastikukaitseala vahel, mis tähendab, et selles metsas ongi oluline rohekoridor liikide liikumiseks. Metsaülem vastu, et Eestis on juba piisavalt rohekoridore, neid polevat rohkem vaja. Olgu, küsisin edasi: kas harvesterid lastakse metsa siis alles sisse, kui maapind on külmunud? Et masinad ei rikuks väärtuslikku pinnast ja kõdupuitu, mis on metsadele ja puudele hädavajalik vee ja toitainete võrgustiku säilitamiseks ka edaspidi?

Selle peale küsis üks teine metsamees vastu, et kas ma tõesti usun, et Eestis pinnas talvel veel ära külmub, kuna eelmine talv oli ju täitsa soe. Mina vastu, et see ongi probleem, kui metsamasinad rikuvad metsade pinnast nii palju, siis meil ei säiligi olulist baasi toimiva pinnase näol tervete ja elujõuliste puude kasvuks. Lisaks arvestagem kuludesse sisse kõik kohalikele inimestele ja loomadele olulised marja- ja seenekohad, mis ära hävitatakse. Seepeale hakati arutlema, et jah, eks need rööpad ole koledad, aga mis sa teed? Külma enam ei pruugi tulla ja ega sellepärast raieid ometi ära jätta saa. Mina poetasin vahele, et kliimamuutused ongi probleem, millele peaksime tähelepanu pöörama, kuna metsad on olulised süsinikuhoidlad. See läks kõigil juba kõrvust mööda ning arutelu jätkus muudel teemadel.

Rahainimese ja loodusinimese suhtlus

Ega ma lootnudki, et keegi oleks valmis põhjalikult rääkima faktidest, mis puudutavad hiljutisi keskkonna-ja kliimaalaseid uuringuid, sest kui rahainimene ei taha loodusinimesest aru saada, siis vägisi ju ei saa midagi selgeks teha. Sain veel kord aru, et me jaguneme kaheks. Loodusinimene on isik, kes hoolib loodusest rohkem kui rahast, eelistades loodusliku keskkonna säilitamist kasumile, mida saaks loodust ekspluateerides. Rahainimene on aga isik, kes hoolib rahast rohkem kui loodusest, eelistades loodust ekspluateerida kasumi nimel. Koosolekul tundus mulle, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust, ühist keelt ei leitud kordagi. Mina tõesti ei saa aru rahainimeste suurest soovist meie looduskeskkonda hävitada raha nimel. Ja nemad ei saa aru, “miks loodusinimesed alati kõige vastu peavad olema”. Mulle sai selgeks paljude kohalike loodusinimeste tõrge nendele “kaasava arutelu” koosolekutele üldse minna, sest see on “lihtsalt mõttetu”. Lootsin keskkonnaalaste küsimuste ja väidete kaudu koosolekul selgitada, et kohalik kogukond hoolib ajaloolisest Lindora laata ümbritsevast kaunist metsast, mis laadale olulise olemuse loob. Me ei soovi oma ajaloolisel laada-alal näha tüüpilist tüügasmaastikku, mis valitseb pärast RMK raietöid. Proovisin seda jutuks võtta, kuid mu väited ja teemaalustused lükati iga kord kõrvale.

Tundsin end loodusinimesena üksi rahainimeste seas, kuna mitte keegi teine koosolekult mind ei toetanud. Koosoleku algul helistas mulle üks kogukonna liige, kes paraku kohale ei jõudnud ja palus, et ma ütleksin RMK-le edasi, et säilitada tuleks kindlasti Lindora metsa vanimad puudegrupid (need on umbes 135-aastased), kuna vaimne kultuuripärand on meile oluline. Edastasin selle sõnumi ja peale koosolekut läksime metsa vaatama, kus need puud siis asuvad. Kõik tundusid ühesugused ja sama vanad pea terves metsaosas ja minult küsiti, et millised puid te konkreetselt mõtlete. Mina vastu, et tegelikult tuleks säilitada kõik need vanad puud ja kõik see elukeskkond, mis nende puudega seotud. Selle peale vaid muheldi ja öeldi, et see küll reaalne pole. Siis vupsas ühel metsamehel suust, et pange lindid ümber nendele, mida peaks alles jätma, mille peale teine segas kohe vahele ja ütles, et seda küll teha ei tohi, siis panevad ju tervele metsale lindi ümber. Seda ju kuskil juba lubati ja see oli viga.

(Hea mõte! Teeme ära?! Nii mõtlesin mina vaikselt…)

Koosolekutele on vaja erapooletut juhti

Minu kogemuse põhjal läheks kompromissi leidmiseks vaja rohkemat kui nö kaasav koosolek, mis on tegelikult vaid linnukese kirjasaamiseks, et kogukond on justkui “kaasatud”. Isiklikult tundsin, et mind küll kuuldi, kuid ei kuulatud ning kohe kindlasti ei mõistetud ega pakutud mulle sobivaid reaalseid lahendusi. Selleks, et leida kompromiss, tuleks kaasata sellistele koosolekutele spetsialist, kes kahe eri liigi – loodusinimese ja rahainimese – sõnu oskaks teineteisele tõlkida. Mina, ja paljud teised loodusinimesed, ei oma alati oskusi osavalt väidelda ja koosolekut juhtida nii, et see laheneks positiivselt, see tähendab lahendusteni jõudes. Seda peaksid tegema need, kes üritust korraldavad, kuid sealtpoolt jõudis minuni vaid muhelemine, minu küsimuste ja minu lahendusvariantide eiramine.

Ajaloolise Lindora laadametsa kultuurilise väärtuse kohta tõdeti vaid, et laada jaoks ongi rohkem ruumi vaja ning saabki paremini parkida. Selleks, et nii rahainimese, metsaelaniku kui loodusinimese õigused saaksid kaitstud, teen ettepaneku tuua sellistele koosolekutele erapooletu kaasamisspetsialist, kellel on oskused ja tahe panna inimesed arutlema ning leidma kompromisse. Seniks tuleb meil, loodusinimestel, välja mõelda plaan, kuidas oma õigusi, vaimset kultuuri- ja looduspärandit kaitsta. Üks võimalus on kirjutada alla Lindora laata lagedaks tegeva raie petitsioonile.

Lindora loodusinimeste petitsioon

Kohalikud inimesed soovivad Lindora metsa täielikku säilitamist (info selle kohta leiate www.petitsioon.ee lehelt – Lindora laadametsa kaitseks). Meil on selleks neli argumenti.
Esiteks, vaimne kultuuripärand – Lindora laadametsa 135- aastased männid, metsakooslus ja väga paljude inimeste vaimne side selle laadametsaga.
Teiseks, looduskeskkonna kaitse, liikide mitmekesisuse säilitamine Lindora kääbastike, vääriselupaikade ala ja Piusa maastikuakaitsela läheduses.
Kolmandaks, puhkeala kaitse – Lindora RMK lõkke- ja puhkekoha ümbruse säilitamine.
Neljandaks – Lindora mets jääb olulise turismi, vaatamisväärsuste (Eesti kõrgeim liivakivipaljand) ja pärandkultuuri teekonna ehk Võru-Obinitsa tee äärde, mistõttu on nii kultuuri- kui loodusturismi seisukohalt oluline kultuurmaastike säilimine.

Palume teidki appi allkirjaga seda toetama:https://petitsioon.ee/lindora-laadametsa-kaitseks
ja liituma grupiga “Lindora laadametsa kaitsjad” https://www.facebook.com/groups/2816519798632333
ning toetamaks lehte “Lindora metsa kaitseks” https://www.facebook.com/Lindora-metsa-kaitseks-101747248472720