Mikk Pärnits. Kaart pole maastik: see küla peab olema globaalne

Isegi lendoravad või suuremad päriselukad ei suuda harvestere takistada, rääkimata pühasaludest. Metsafirmad ja kapitalism viivad täide tuhat aastat tagasi elanud taluniku unelmaid, ütleb Mikk Pärnits oma arvamusloos vastuseks Ott Heinapuu loole “Rituaalimaastikku kaitseb kõige paremini kogukond”.

Pühapaigad ei kätke endas mingit pühadust ja ei saa seega püsima jääda. Tegelikult välistab turumajandus ja kapitalism selle täielikult ning tugevama õigusega: lääne kultuuriruumis jääb ellu tugevam. Pühapaikadel puudub väärtus, sest kogukonnalgi puudub suurem väärtus. Pühapaiga ja kogukonna mudelid ei toimi enam ammu. Praktiliselt on tegu Windows 95 fännidega, kes tahavad seda OS’i kasutada ka tänapäeva W10 või Linuxi kõrvalt: ja seda riigi infrastruktuurisiseselt. Tegu on läbimõtlematu ja aegunud tegumoega, mille põhjused ei loo eestlastele head kuvandit. Analüüsigem isuga!

Hiiemaania seondub tugevalt rahvusluse ja omariiklusega, kuid globalismihirmus muteerub see millekski täiesti eluvõimetuks. Sellesamuse rahvusriigi sees on sünnist saadik kõigile lastele pakutud ideoloogilist paketti. Mõtlematu ja täiemahulise vastuvõtmise korral pakub ideoloogiapakett kodanikule terve identiteedivormi. Kuna tegu on noorelt pealesurutud ideoloogiaga, siis pole noor inimene suutnud seda ise tuvastada. “Nii on ju kogu aeg olnud” ja kalad ei tea, et nad on vees ja märjad. Suhteline värk! Paketi sisse käib müüt eestlasest kui loodusrahvast, kuid eestlased on olnud orjarahvas, kes sunniviisil looduses ja vaesuses elanud. Eestlane pole korilane, vaid põllumajanduslikku meelt suguharu. Selleks on vaja looduse käest higi ja verega välja võidelda maalapp, sealsed loomad hävitada ja mets ära kasutada.

Loodusrahva müüt tuli hiljem, patukahetsuse vormis, tagantjärele linnas romantiseerituna. Ja keegi pole tahtnud talu viletsuses ka elada, noored kippusid alati rohkem linna. Mida haritum ja laiema silmaringiga, seda rutem loodusest kuhugi elamisväärsesse keskkonda. Pühapaiga eest seista on raske, kui puudub pädev vundament. Liivimaa vastu tegid kristlased ristisõja ning siinne kultuuripärand pühiti minema. Me oleme kristlaste jaoks samasugused paganad kui moslemid. Ma mõtlen hardcore-usufanaatikute jaoks. Nagu me oleme raskekaalurahvuslaste jaoks roosa löga. Kõik, mis vanast usundist Balti riikides alles on jäänud, tuleb meieni vanaeide jutuna folkloristile. Meil pole mingeid erilisi juuri. Slaavid ja paganad oleme endiselt – uskmatud ja orjalik tööjõud.

Püha pole muidugi ükski paik, pühadus on midagi vormitut. Kristlased co-optisid eelneva ususüsteemi põhilised hängimispaigad ja inimesel on ikka vaja kuskil käia, otsida kontakti millegi endast suuremaga. Siis hakatigi kogunema samas kohas, aga sinna ehitatud kirikus. Ja vahet pole, kas kuskil tamme või kivivõlvi all põlvitada. Nii palju, kui on teada vanadest allikatest, polnud need hiievaimudki enamat põllumehe orjadest. Esiisad anusid ja ohverdasid, et kartul, vili ja lehm ikka kasvaksid. Seal polnud valgustavat sisu. Lihtsalt põhivajadused püsimajäämseks. Eestlase hiievaimud ja haldjad olid tollaste karmide eluolude peegeldused ja kindlasti pakkusid need vaimset enesekindlust pidada üks talv veel pooleldi näljas olles vastu ja mitte end suitsutares ära tappa.

Kirik ja riik peaksid ikka mõnuga lahus olema ja hiiekohtade kaitseks üleloomulikke olendeid kohale tuua ei saa. Isegi lendoravad või suuremad päriselukad ei suuda harvestere takistada. Metsafirmad ja kapitalism viivad täide tuhat aastat tagasi elanud taluniku unelmaid. Saada harvester ajas tagasi ja see on eestlase uus jumal. Selles meeste loodud majanduses ja organiseeritud religioonis õigustatakse kõike tugevama õigusega. Usukonfliktide põhiteema on “kelle jumal on tugevam, see võidab”. Jeesus Kristus võitis siinsed jumalad. See on põhjus number üks, miks neid ei saa austada. Teine põhjus on, et paranormaalsed veendumused ei saa takistada majanduskasvu.”Elukeskkonda oleme reostanud ja hävitanud juba päris pikalt ning laias plaanis oleme ise ebapühad deemonikesed. Ja siis loome mingi eraldatud nurga puudega, kus oma süüd maha pesta.”

Põhiprobleem lasub jällegi inimese identiteedis. Pühaduse mõistega üritatakse kaitsta tuttavaid asju, tuttavaid kombeid, kuid enam need ei liida, vaid seovad kaela ümber sõlme. Traditsioonid on enamjaolt läbi analüüsimata ja tihti aegunud. Mida vähem need algeesmärki teenivad, seda arhailisemad tunduvad. Asi on halb, kui mingi kogukonna liitmise eesmärgil hakatakse ümber tamme tantsima või sellele odratangu ohverdama. Siinkohal mängib rolli grupiidentiteet, mis ei suuda kohaneda pühaduse, rituaalide ja elukorralduse muutustega. Sa ei saa elada aastal 2019 1819. aasta tavade järgi.

Tõsiasi on ka see, et pühadus kui tõesti elujõuline vorm on alati kehtiva ühiskonna vastu. Pühadus seisab inimesest kõrgemal, kõrgemal kui meeste poolt ja meeste kasuks organiseeritud religioosne käitumiseeskiri. Looduse seisukohalt pole alepõllundus midagi head. Elukeskkonda oleme reostanud ja hävitanud juba päris pikalt ning laias plaanis oleme ise ebapühad deemonikesed. Ja siis loome mingi eraldatud nurga puudega, kus oma süüd maha pesta.

Kogu pühapaiga tralli saab taandada kogukondlike suhete ülalhoidmisele. Ellujäämise nimel oli külaühiskonnas targem kokku hoida. Ja kõik pidid suhteliselt samamoodi mõtlema. Invididuaalsus oli out. Ega kristlaste pealetungiga midagi muutunud ja ehk sellepärast usk lõpuks üle võetigi: mis seal siis muutus? Uus usund oli natuke mornim ja kõledam, aga no mis sa teed. Inimene harjub kõigega.”Ei saa olla nii, et üks paik on püha. Püha on ikka terve planeet.”

Inimene on vahepeal edasi arenenud ja seega ka minevikku pidevalt ümber mõtestanud. Pudenemas on üks valejutt: et ellu jääks nagu tugevam. Pikema mõõga, laskemoonavaru ja musklis, kuid pisema ajumahuga totuke. Need ajad on möödas. Ellu jääb kohanemisvõimelisem. Ja hiiemaania on pühaduse vältimine. Ei saa olla nii, et üks paik on püha. Püha on ikka terve planeet.

Terve planeet kui püha paik on otseses vastuolus rahvusromantikaga. Loodus on meie kõigi “jumal” ega kuulu lihtsalt eestlaste või hispaanlaste, keenialaste või jaapanlaste suguharudele. Pühadus on piiritu. Katse taasleiutada ja kasutusele võtta surnud, piiratud mudelit on juurteta inimeste sümptom, kelle ideoloogia enam välja ei kanna. Samuti meenutab “muinasusu” taastamise katse isoleerida end ülejäänud maailmast kohaspetsiifilise erilisuse väljaarendamise kaudu ja vastanduda seega globalismile. Tegu on seega ilmaliku nähtusega, mida esitatakse religiooni nime all, sest miskipärast ei kiputa religioosseid suhtumisi kritiseerima. Pühadust kasutatakse kilbina ratsionaalse mõtlemise eest ning sedasi need ideoloogiad funkavad: kuni keegi ei tule lähedalt analüüsima. Usupõhiste kultuste jaoks pole vaja imesid ega fakte, vaid piisavat hulka inimesi, kes kaasa noogutaksid. Vasturääkijad on riigireeturid või ketserid ning nemad kuuluvad hävitamisele.

Inimese juured peavad sel sajandil minema mujale kui ideoloogiasse ning pühapaigaks peab saama terve planeet Maa. Nii võib ennustada paljude kunstlike piiride hägustumist, kuna enam ei ole kerge kaasa teeselda, et oleme looduse kroon või et meie traditsioonid on läbimõeldud ja intelligentsed vahendid, mitte meid kontrollivate ja suunavate võimuladvikute ajupesunipid. Piiride sees vabadust olla ei saa ning hiiesalus pole pühadust. Kogukond on suurem kui külanurk. Üleujutus ja õlireostus võtab meilt võrdselt vara ja pulsi. See uus küla on globaalne ja isolatsioon viib väljasuremiseni.

https://kultuur.err.ee/1023816/mikk-parnits-kaart-pole-maastik-see-kula-peab-olema-globaalne