Kaspar Kurve: Metsadebati fookus on inimesel – see on vale

Kui räägime lageraiete lõpetamisest, siis ei räägi me ju metsamajandamise lõpetamisest, metsadebati küsimus on lihtsalt selles, milliste meetoditega see käib. Eestil on täna (veel) ideaalne võimalus kujundada oma loodusest ning puidust bränd – esimene ökoloogiliselt jätkusuutlikult metsi majandav riik maailmas. Üha enam keskkonnateadlikus maailmas oleks see nii kõva sõna, et ainuüksi loodusturismist sissetulev raha kompenseeriks tohutud raiemahud, millest täna üle poolte ahjudesse aetakse ning suurem osa odava toorainena Eestist välja viiakse. 

Spektri teises otsas näen tihti sotsiaalseid ning kultuurilisi argumente. Ka need on legitiimsed väited ning esmapilgul tundub, et isegi RMK on nendest aru saanud – kaardistatakse (aga ei avalikustada) KAH (kõrgendatud avalikkuse huviga) alasid, peetakse kaasamiskoosolekuid jne. Aga ka siin on konsensuse leidmine äärmiselt keeruline – eelmisel nädalas Sakus toimunu on selle elav näide – kohalikud inimesed mobiliseerisid jõud ning tegid sellise protesti RMK metsamajandamise vastu, millest isegi meedia ei saanud mööda vaadata. On arusaadav, et kohalikel on kodumetsaga erilised tunded – metsas ongi mõnus jalutada, mõelda, marju ning seeni korjata ja väga paljut veel.

Eestlane on metsarahvas – ärge ajage naerma

Mind isiklikult on samas alati naerma ajanud argument, et eestlane ongi metsarahvas. Või et eestlastel on metsaga mingi eriline side. Ma ei leia ka, et me peaksime ilmtingimata metsas käima ning puid kallistama või minema hiitesse mingisugust energiat ammutama või mida iganes veel. Ei pea. Loomulikult me võime seda teha, ka minu enda vaieldamatu lemmiktegevus on mööda Karula Rahvuspargi metsi ringi konnata – ma olen selles suhtes äärmiselt priviligeeritud positsioonis, sest lageraieid rahvusparkides ei tehta (veel).

Aga ei majanduslikud, sotsiaalsed ega kultuurilised aspektid pole metsadebati põhiküsimused. Kriitiline on, et me inimestena vaataksime oma ninaotsast kaugemale, kas me seda tahame või ei, siis maailm ei keerle ümber meie. Metsanduse kõige olulisem argument on ökoloogiline – see, kuidas me mõtestame keskkonda ja elu enda ümber.

Kes seisab metsa eest?

Mina ja Eestimaa Rohelised seisame muuhulgas nende eestimaalaste eest, kelle häält valimistel kuulda ei ole – meie puude, taimede, loomade, lindude, putukate – ühesõnaga tervete ökosüsteemide eest. See on vaikne ja tihti nähtamatu osa Eestimaast, kelleta aga poleks siin ka metsadebati pidamise jaoks inimesi. Need ökosüsteemid on hävinemas, see on meie tänase metsanduspoliitika otsene tagajärg, mis toimub otse meie kõigi silme all.

Me teame, milline mõju on olnud inimtegevusel meie planeedile: käimas on kuues massiline liikide väljasuremise laine, globaalne soojenemine jne. Ka Eesti pole erand – meie elurikkus on viimaste aastakümnetega drastiliselt vähenenud. Mille nimel me seda kõike teeme? Lühiajalise kiire majandusliku kasu nimel? Kas see tõesti on aastal 2020 veel mingisugunegi argument? Kas selle nimel, et tublisti üle poole meie metsadest leiaks taastuvenergia sildi all tee ühel või teisel kujul ahjudesse? See oleks ju lausa naljakas, kui see poleks nii traagiline.

Meie saame valida

Küsimus on valikutes, meie pensionäride suurim vaesusrisk Euroopas pole paratamatus, vaid valikute küsimus. Lageraied pole paratamatus, vaid samuti valikute küsimus. Teadlaste mittekuulamine pole paratamatus, vaid tänaste otsustajate valikute tagajärg. Meil Eestis on veel puutumata ja mitmekesist loodust – see on Euroopa kontekstis täna sisuliselt haruldus. Meil on mille üle uhke olla, meil on mida hoida ning mida kaitsta. Metsi saab majandada ka nii, et terved ökosüsteemid ei hävine. Nii, et meie ühiskond ei ole lõhestunud kahte vastanduvasse leeri. Tehkem need valikud!

Rohelistega algatasime petitsiooni, millega tahame lageraied referendumile panna. Kutsume kõiki üles antud algatusele oma allkirja lisama siin:
https://rahvaalgatus.ee/initiatives/9ac95925-86a2-48df-9b8d-26b5e5c27eb8?fbclid=IwAR3olgDJiSiVMzbgPmb4om2mraXxr5etB7aMnPsOmwYYVDaUJJARmEkJA68