Kaspar Kurve: Millist probleemi peaks kodanikupalk lahendama?

Vastuseks Eesti Ekspressis ilmunud Katre Palli artiklile “Kas kodanikupalk päästaks Eesti kriisist?” (EE, 13.05.)

Alustuseks võiks küsida, mis asi täpsemalt kriis on? See mõiste on hägune ja interpreteerimise küsimus.

https://ekspress.delfi.ee/arvamus/millist-probleemi-peaks-kodanikupalk-lahendama

• Kas Covid-19 põhjustatu on kriis? Jah, kahtlemata.
• Kas see, et Eestis elab suhtelises vaesuses ligi neljandik meie kodanikest on kriis? Kus sa sellega, see on ju hoopis paratamatus.
• Kas see, et Eesti pensionäride vaesusrisk on terve Euroopa Liidu kõrgeim on kriis? See on samuti paratamatus, nii lihtsalt on! See, et teistes riikides olukord parem on, pole mingi näitaja, sest Eesti puhul peame sellega leppima, see on normaalne.
• Kas depressiooni, läbipõlemise ning stressi all kannatavate inimeste aina suurenev hulk, antidepressantide üha kasvav kasutamine on kriis? Ei, loomulikult mitte, see ongi uus normaalsus,  midagi katki (peale inimeste endi) ju pole. Meil on kõik OK, meil ei ole probleemi ja kui pole probleemi, siis pole ju ka midagi lahendada. Milleks siis üldse kodanikupalgast rääkida?

Või siiski? Mina olen veendunud, et kolm viimati toodud näidet on samuti kriisid ja suured probleemid, mida tänane sotsiaalkaitsesüsteem lahendada ei suuda. Kodanikupalk pole imevits, mis kõik need probleemid võluväel ära kaotaks, aga kodanikupalgal on mängida suur roll, et neid leevendada.

Müüdid, mis kodanikupalga debatis alati pinnale ujuvad.

Esimene see, et inimesed ei käiks ju siis enam tööl ja jooksid lihtsalt raha maha. Kodanikupalga eesmärk ei ole see, et inimesed võrkkiiges rahulikult lesiksid ning “maast leitud rahaga” mugavat elu elaksid. Kodanikupalk peab katma inimese minimaalsed vajadused – eluasemekulud, arstiabi, toidulaua jmt ja see on kõik. 500-600 eurot, mis Eesti Ekspressi artiklis välja tuuakse on Eesti puhul utopia. See ei ole meie riigieelarve juures võimalik ega anna see summa ka soovitavat tulemust. Eesti puhul saame rääkida 300-400 euro suurusest kodanikupalgast. Pensioneid kodanikupalk ei puudutaks. Eesmärk on see, et kõige haavatavamas olukorras ühiskonnaliikmed veelgi hullemasse seisu ei satuks. Samuti ei saaks ära kaduda ka kõik toetused. Puuetega inimeste toetused (66 miljonit eurot aastas on naeruväärne!) peavad loomulikult säilima ja tõusma. Aga näiteks töötu abirahad ning ebamõistliku bürokraatia koos kaasnevate piirangutega peaks tõepoolest igavesele hingusele saatma.

Teine lipik, mis kodanikupalga pooldajatele sageli külge kleebitakse, on see, et te olete ju punased, marksistid – kodanikupalk on sisuliselt kommunistlik idee! Aga mitte keegi kodanikupalga toetajatest ei räägi sellest, et inimesed peaksid majanduslikult võrdsed olema. Ei, ebavõrdsus pole sugugi halb, halb on hoopis vaesus. Halb on hoopis ebavõrdsus võimalustes. Mitte keegi ei lähe vaba turumajanduse kallale. Siililegi on selge, et eraettevõtlus on majandusmootor, töökohtade, progressi ning majandusliku edu garantii.

Ei, ebavõrdsus pole sugugi halb, halb on hoopis vaesus.

Ja lõpuks väidetakse, et kodanikupalk on majanduslikult teostamatu utoopia! Sellest saavad rääkida ainult majanduskauged inimesed, lumehelbekesed! See, et kuus hiljutist Nobeli majanduspreemia laureaati kodanikupalka toetavad, pole neile vist mingi näitaja. See, et toetajate hulgas on nii parempoolsete ebajumal Milton Friedman, mitmed vasakpoolsed majandusteadlased, aga ka visionäärid nagu Elon Musk, Bill Gates, Richard Branson ja Mark Zuckerberg, kes mõistavad, mida tähendab inimkonna jaoks tehisintellekti areng, töökohtade automatiseerimine – et nemad samuti kodanikupalka toetavad… no nad ka eksivad. Täpselt nii lihtne see ongi. 

Kodanikupalk on suhteliselt uus idee

Samuti potentsiaalselt radikaalne – sõltub, millise nurga alt sa seda vaatad. Uued ideed toovad alati suure hulga vastaseid, see on arusaadav. 100 aastat tagasi toimusid ühiskondades debatid nagu nt naistele valimisõiguse andmine (mis ometi demokraatiast saab?) või et tööpäev peaks olema 8 tundi (majandus variseb kohe kokku!). Miinimumpalk? Ei, me ei saa seda kehtestada, nii tekiks ju absoluutne kollaps. Kas keegi täna üldse vaidleb veel nende teemade üle? Ei!

Kui me räägime kodanikupalgast, siis me peame eristama tänast ja homset. Tänase Eesti kohta on küsimus lihtne – kas praegune sotsiaalkaitsesüsteem pakub adekvaatset kaitset meie kodanikele ning kas sama vana süsteemiga jätkates see olukord lähitulevikus paraneb? Esimene pool küsimusest on keerulisem. Maitse asi, sest on inimesi, kelle jaoks situatsioon, kus veerand meie elanikkonnast elab suhtelises vaesuses, on normaalsus. Või siis vähemasti paratamatus. Mina selliste inimeste hulka ei kuulu ega taoliste numbritega leppida ei taha. Teise poolega on asi lihtsam – sama  rada jätkates olukord kindlasti ei parane.

Seetõttu oli ka Soome kodanikupalga eksperiment, mis uuris küll paraku vaid ühte ühiskonnagruppi (pikaaegseid töötuid) äärmiselt tänuväärne. Mida need tulemused siis ütlesid. Inimeste õnnetunne paranes, majanduslik kindlus paranes, stress ja vaimse tervise probleemid vähenesid. Tööhõive kasvas, tõsi küll ainult pisut. Inimesed tegelesid rohkem oma hobidega, täiendasid end ning veetsid rohkem aega oma peredega. Küsimus ongi selles, et mida me ühiskonnana väärtustame, mida me õigeks peame? Kas seda, et meil on paratamatult suur hulk kaotajaid, keda tänane sotsiaalkaitsesüsteem piisavalt aidata ei sudua? Kas seda, et meie inimeste vaimne heaolu on tugevas langustrendis? Kui me neid aspekte probleemideks ei pea, siis tuleb tahes tahtmata Katre Palliga nõustuda. Aga mina pean ja ma tahaks loota, et paljud minu kaasmaalased teevad seda samuti.

Teine küsimus kodanikupalga puhul on “homne” päev

Tehisintellekti areng ning sellest tulenev töökohtade automatiseerimine ei ole ammu juba ulme. Sellest on tehnoloogiaeksperdid rääkinud  aastakümneid, aga kuna tegu on raskesti hoomatava teemaga, siis meediakünnist ületavad taolised nupud kahjuks väga harva. Tehnoloogiline revolutsioon ei ole võrreldav industriaalrevolutsiooniga. Siis kardeti samuti töökohtade kadumist, kuid tekkisid hoopis uued töökohad teistes sektorites. Tänane olukord on keerulisem, ajutiselt võime me ju uusi töökohti luua, aga ka need võetakse “masinate” poolt üsna varsti üle. Pidev ümberõpe on tänaste noorte jaoks paratamatu, sellist pretsedenti pole maailmas varem olnud. Kui veel mõned aastad tagasi räägiti, et inimestele jäävad vähemalt loomingulised tööd alles, siis täna ollakse ka selles oluliselt skeptilisemad. Tehisintellekt on loonud juba sadu lugusid ja albumeid, nt 2018. aastal loodud laul “Daddy’s car” The Beatles’iga veel päris ei konkureeri, kuid hirmuäratavalt “inimlik” oli ta siiski. Ega tehnoloogiline areng seisma ei jää, vastupidi – kiireneb üha kasvavas tempos.

Tulevikuks peame me valmistuma juba täna. Ehkki keegi meist ei tea, milline on maailm kolmekümne aasta pärast, siis mingites arengusuundades ollakse päris kindlad. Alates filosoofidest nagu Nick Boström, kes on oma terve karjääri pühendanud tehisintellekti arengusuundade analüüsimisele, Ray Kurzweil, kes on muuhulgas Google’i Deep Mindi üks eestvedajatest, rääkimata Yuval Hararist, Muskist, Bransonist, Gates’ist ja paljudest teistest, kes on maailma tänu tehnoloogiatele juba praeguseks tundmatuseni muutnud. Ja kõik need nimed ütlevad kui ühest suust, et kodanikupalk on lähitulevikus absoluutselt vältimatu.

Kodanikupalk – see ongi homne päev

Aga homne jõuab kätte kiiremini, kui me seda oodata oskame. Kodanikupalk  on järgmine suur sotsiaalmajanduslik samm, mis tagab elementaarse turvavõrgu kõikidele inimestele, sõltumata igasugustest kõrvalistest faktoritest, sest mitte keegi meist pole ootamatuste eest kaitstud. Mõned inimesed ongi võimekamad kui teised, mõned on targemad, mõned on kiiremad. See on paratamatu. Aga mitte see, et me ei saa vaesust elimineerida, mitte see, et me ei suuda inimväärseid tingimusi kõikidele inimestele tagada. Küsimus on prioriteetides.

Lõpetuseks, praegu ei me räägigi kodanikupalga kohesest kehtestamisest Eestis. Millest me aga peaksime rääkima on kodanikupalga pilootprogramm, mis hõlmaks 2000 inimest. Erinevalt Soomest, peaksid eksperimenti kaasatud olema mitte ainult töötud, vaid inimesed kõikidest sissetulekuklassidest – nii vaesed, keskklass, rikkad kui ka superrikkad. See annaks adekvaatse pildi sellest, millist mõju kodanikupalk inimestele avaldab. Selliseid katseid planeerivad väga paljud riigid. Eesti võiks ise teenäitajaks olla ja kodanikupalk annaks selleks ideaalse võimaluse. 2000 inimest hõlmav pilootprogramm, kus inimesed saaksid 400 eurost kodanikupalka läheks maksma 9,6 miljonit eurot. Üsna väike summa võrreldes geniaalse ideega suunata 125 miljonit põlevkivi õlitehasesse, kas pole?