Jüri Ginter: Väikekoolid ja hariduse regionaalpoliitika

Artikkel ilmus 8. septembril Postimehe Fookus rubriigis: https://leht.postimees.ee/7057209/juri-ginter-vaikekoolid-ja-hariduse-regionaalpoliitika

Regionaalpoliitika hariduses peaks tagama võrdväärse juurdepääsu lasteaedadele, üldhariduskoolidele, huvikoolidele, kutsekoolidele, kõrgkoolidele ja täiskasvanute koolitusel sõltumata nende elukohast. Võrdväärse ja mitte võrdse, sest igas külas ei saa olla ülikooli jt kooli ning samas ei saa ka kõik inimesed kolida kooli naabrusse. Teiselt poolt peaks regionaalpoliitika tagama ka selle, et eri koolides oleksid võrdväärsed tingimused. Jällegi võrdväärsed mitte võrdsed, sest kõik koolid ei saa olla ühesugused ning ei tohigi olla, kuna inimeste vajadused on erinevad. Seda kogeti COVID 19 tõttu rakendatud distantsõppe ajal, kui osadele peredele ja õpilastele sobis distantsõpe isegi paremini kui tavaline kool, samas teistele tekitas see suuri probleeme ning osa õpilasi langes üldse välja. Erivajadused võivad olla seotud nii erilise andekusega kui ka füüsiliste, vaimsete, emotsionaalsete või sotsiaalsete õpiraskustega. Kusjuures ka need raskused võivad olla erinevad nii nagu ka andekad ollakse erinevalt. 

Suured vs väikesed

Regionaalarengu probleemidest hariduses käsitletakse tavaliselt koolide edetabeleid, milles on esikohtadel suurlinnade koolid ja väikesed maakoolid on sageli pigem tagapool. Samuti on olnud palju juttu sellest, et väikestesse koolidesse on raske leida õpetajaid, kuna need peavad töötama väikese koormusega või õpetama mitut ainet või mitmes koolis. 

Need aga on hoopis regionaalse ebaõigluse tagajärjed. Osadele koolidele on loodud eelisolukord valida endale paremaid (loe suurema koduse toetusega) õpilasi. Teised koolid peavad õpetama neid õpilasi, kelle need nn eliitkoolid on välja praakinud. Loomulikult on sellistel koolidel kergem leida ka õpetajaid, kuna nad saavad tegeleda õpetamisega ning olema vähem sotsiaaltöötajad. Kuna need koolid on ka õpilasi täis või on seal isegi rohkem õpilasi, kui seadus ette näeb, siis saavad nad maksta õpetajatele ka tunduvalt kõrgemat töötasu, kui riiklik miinimum. Ka see on argument õpetajate teistest koolidest ärameelitamiseks. Väikestes koolides on aga klassid pooltühjad ja palju kasutamata ruumi. Kuna aga riik maksab vaid õpilaste arvu alusel, siis kulub suhteliselt rohkem raha hoopis ruumidele. 

Eliitkoolid vs kohalik kogukond

Samas see nn eliitkoolide süsteem, mis on eriomane Eestile, vähendab koolide seost oma kohaliku kogukonnaga. Selle asemel on hakatud rääkima isegi kooli kogukonnast st kooli õpilastest ja nende vanematest. Piirkonna arengule tuleks kasu, kui kool oleks rohkem seotud vahetu keskkonnaga ja õpilased saaksid panustada oma kodukoha arengusse (vt https://docs.google.com/document/d/1iMiXVH3nw52eMFhmvWcJbi0gn_VYftIome2xWA1l0vo/edit)   

Vähem on tähelepanu pööratud sellele, et kui koolid peakski asuma keskustes, siis pole heastatud perifeerias elavate inimeste täiendavaid kulutusi (raha, aga eelkõige aeg) seoses koolis käimisega. Seoses tasuta transpordi osalise juurutamisega on olukord veelgi keerulisem. Näiteks Räpinast saab mitu korda päevas tasuta Tartus käia, siis Kanepis, Savernas ja Maaritsas selline võimalus puudub, kuigi need on Tartule oluliselt lähemal ning seal pole ei gümnaasiumi kutsekoolist rääkimata. Seega tuleks esimese sammuna teha keskustest eemal olevate inimeste kulutused koolis käimiseks maksuvabaks (praegu maksab 20% või rohkem käibemaksuks ja aktsiisimaksuks). Teine samm oleks vastavate kulutuste kompenseerimine mitte üksnes kutsekooli ja ülikooli õpilastele, vaid ka täiskasvanute koolituses jm. Kolmas samm oleks vastava ajakulu vähendamine võimaldades distantsõpet või tasuta majutust õppimise ajaks. 

Keskused vs elukohad

Keskustest kaugemal olevate laste vanemate kulutused laste kooli ja koolist koju vedamiseks tuleks kompenseerida, sh kui üks vanem toob mitu last või võtab peale ka naabrite lapsed. See on palju odavam, kui koolibussiga kõik külad läbi sõita ja vähendab kõigi koolibussi kasutajate ajakulu. Keskustest kaugemal olevad lapsed peaksid saama soovi ja võimaluse korral enamuse aineid õppida e-õppe vormis. See ei pea toimuma elukohajärgses koolis, st osa õppest on distantsõppele spetsialiseerunud koolis, ülejäänud osa aga elukohajärgses koolis. Sellisel juhul kantakse hinded üle.

Vallad ja linnad saavad õpilasi seostada ka siis, kui need õpivad mujal. Juba praegu maksvad osa koole ja linnu stipendiume, soovitavad lõputöö teemasid ja võimaldavad praktika sooritamist. Uued võimalused avab selleks distantsõpe, mis võimaldab kauges koolis õpetada ka suures keskuses õppiv üliõpilane ning praktikat saab juhendada suures keskuses oleva kooli õppejõud. 

Piirkonna kool teeb lihtsamaks koostöö lasteaedade, huvikoolide, noorsootöö, sotsiaaltöö ja politseiga. Õnneks on ka Eestis hakatud arendama kogupäevakoole, kus üldharidus ja huvitegevus on põimitud. Ühelt poolt muudab see õpilase päeva vaheldusrikkamaks (akadeemiliste ainete vahel saab õppida huvikoolis) ja vähendab ajakulu nii õpilasel kui ka lapsevanemal, kes peaks oma last mitme kooli vahel vedama. Teiselt poolt on see ka ressursside efektiivsem kasutamine, koolimaja ei panda lõuna ajal lukku ja huvikool ei ole hommikupoole lukus, kuigi kütta tuleb ööpäev ringi. Piirkonna üldhariduskool on rohkem avatud ka piirkonna täiskasvanutele nii koolituseks, huvitegevuseks kui ka koosolekute korraldamiseks jm. 

Suur valdkond kooli ja kohaliku omavalitsuse koostöös on nn kogukonna teenimine. USA-s ja paljudes teistes riikides peetakse vajalikuks, et õpilased omandaksid vastava kogemuse, mida arvestatakse juba kõrgkooli vastuvõtmisel, aga ka edaspidi tööle võtmisel jm. Kogukonna teenimine on vabatahtlik töö heakorra, vaba aja, hoolekande vm valdkonnas, mille käigus omandab noor eluks vajalikke kogemusi, mida on väga raske saavutada kooliklassis koos oma eakaaslastega.

Regionaalset paindlikkust takistab Eestis valitsev nn torukooli mudel, kus ühes koolis õpivad lapsed 7.-19. eluaastani. Soodsam variant on Soomes, Rootsis jt riikides, kus eraldi koolides õpivad algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi õpilased. See võimaldaks keskustest eemal tegutseda elujõulistel algkoolidel, aga ka põhikoolidel. Kuna nn torukoolid eelistavad oma kooli õpilasi, siis viivad lapsevanemad oma lapsed kaugemale kooli lootuses, et nii on neil kergem selles koolis õpinguid jätkata. Selle tõttu jääb elukohajärgne kool majanduslikult raskemasse olukorda, kuna vastavad õpilaskohad jäävad tühjaks (kohalik omavalitsusüksus peab tagama kohad kõigile lastele) ning nende õpilaste koolitamiseks ette nähtud raha antakse teistele koolidele.  

Regionaalseks probleemiks on õpetajakoolituse paiknemine suurtes keskustes, mille tõttu on raskendatud õpetajate praktika korraldamine väikestes koolides. Kui siia lisada asjaolu, et tulevasi õpetajaid ei õpetata õpetama liitklassis, siis raskendab see samuti õpetajate leidmist väikestesse koolidesse. Kuigi liitklass võib olla sama efektiivne või efektiivsemgi kui nn tavaklass, on paljudel lapsevanematel ja isegi haridusjuhtidel (sh HTM asekantsler R. Lippin 28.08. 2020 Õpetajate Lehes “Koolivõrgu korrastamise ajendid:õpilaste arv ja õppimisvõimalused) nende suhtes eelarvamus ning õpilased viiakse suurematesse koolidesse jättes elukohajärgse kooli selle tõttu raskemasse majanduslikku olukorda.

Kindlasti aitaks olukorda parandada ka riikliku poliitika muutmine. Kui seni on toetud projektide jm kaudu nii riigi kui ka Euroopa Liidu rahadega tugevamaid koole, siis tuleks teiste riikide eeskujul toetada pigem nõrgemaid koole, kuna lapsed pole süüdi selles, et nende elukohajärgne kool vajab abi. Lisaks rahalisele abile saadavad teised riigid ja nende omavalitsusüksused nõrgematesse koolidesse tugevamaid juhte ja õpetajaid ning toetatakse nende koolide koostööd tugevamate koolidega. Eestis on sellise tegevuse näiteks Kohtla-Järve Gümnaasium, mis asub väljaspool maakonnakeskust, kuid kuhu saadi tööle tuntud inimesed Tallinnast jm. 

Samuti tuleks revideerida senist “muinasjutuvõistluse” praktikat, kus rahastamise aluseks on ambitsioonikas projekt. Selle tulemusena on ehitatud või rekonstrueeritud riigi või EL rahadega koole, mis hiljem suleti või on pidevas sulgemisohus.     

On avaldatud ka arvamust, et valdadel ja linnadel peaks olema võimalus küsida kompensatsiooni tehtud koolituskulude eest nagu seda teevad jalgpalliklubid ja tantsuklubid, kui jalgpallur või tantsija klubi vahetab. Samas tekitaks see olukorra, et lapsevanemad kolivad mujale, et see kompensatsioon oleks võimalikult madal.