Jüri Ginter: Ei ole veel hilja õige suund valida

Haridusvaldkonna arengukava 2021‒2035 projektis on üksikuid asjalikke ja konkreetseid ettepanekuid ning mitu algatust mingit valdkonda arendada. Probleem on aga selles, et üldine suund on vale ning kui me tegutseme vales suunas, siis me pigem kahjustame ning jääb vaid loota, et see arengukava jääb paberiks, mida keegi tõsiselt ei võta, nagu ka eelmised arengukavad (näiteks oli kunagi suund kutsekoolid munitsipaliseerida, nüüd tahetakse ka gümnaasiumid riigistada). 

Kuigi korrutatakse õppijakesksust, siis unustatakse muutuseid ühiskonnas, mida on juba tunnetanud ka õpilased. Sel ajal, kui Eesti ja maailma õpilased loobuvad koolis õppimisest ja osalevad kliimastreigis, jutlustab arengukava projekt suurenemist kõigis valdkondades selmet rõhutada vajadust kvalitatiivsete muudatuste järele. Arengukavas on põhjalikult läbi mõeldud, kuidas paremini valmistada ette töötajaid, kuid on välja jäänud tööandjate ettevalmistamine. Selleks tuleks küsida töötajate esindusorganisatsioonide arvamust, milliste tööandjate juures nad soovivad töötada. Välja on jäänud ka emade ja isade, kodanike ja elu uuendajate ettevalmistamine. 

Eesti hariduselus on juba palju näiteid, kus õigeid mõtteid on realiseeritud vales suunas. Kaasav haridus rakendati kokkuhoiu saavutamiseks, seetõttu pole koolides võimekust erilisi lapsi koos õpetada. Lisaks on antud lapsevanematele vetoõigus ning ilma vanema nõusolekuta ei saa abi vajavat last aidata. 

Sisehindamine toimub käsukorras, kuna nii hoiti kokku järelevalve pealt.  Viie aasta jooksul olen 32 haridusõiguse kursusel küsinud 522 direktorilt ja õpetajalt nende arvamust sisehindamise kohta ning nende vastuste alusel julgen väita, et valdav enamus koolijuhte ja õpetajaid peavad seda kampaaniaks ning ei saa aru, et tegelikult on sisehindamine pidev tegevus just nende huvides. Loodan, et nüüdseks on nende arvamus muutunud. Sisehindamist raskendab ka see, et Eesti koolidirektoritel on kõige suurem võim võrreldes teiste arenenud riikidega ja paljud direktorid ei riski delegeerida ning õpetajaid ja lapsevanemaid kaasata. Seaduste alusel on ka hoolekogude positsioon nõrk, üldjuhul piirdub see arvamuse avaldamisega, mis ei ole direktorile siduv. 

Arenguvestlustest saavad paljud õpetajad aru kui probleemvestlustest ja seetõttu arvavad, et neid pole vaja korraldada, kui õpilasel pole probleeme. Suures osas on see koolituse küsimus, kuna õpetajad ei kujuta ette, mis on arenguvestlus, kui ka direktor nendega asjalikke arenguvestluseid ei korralda. Individuaalsed õppekavad muudeti väga bürokraatlikeks, mille tõttu neist püütakse hoiduda. 

Avastusõppe all tehakse katseid, mille tulemused on õpetajale juba ette teada. Selle tõttu on paljud juba sellest loobunud selle asemel, et koos õpilastega tõepoolest uurima ja avastama hakata. 

Numbrilised hinded on asendatud sõnadega “tubli”, “püüa veel” jne selmet et öelda, mida laps teab ja oskab ning mida peaks veel juurde õppima. Kuigi õppekavas on hindamise eesmärgid väga hästi sõnastatud, siis sageli pannakse hindeid õigete vastuste protsendi alusel, mis on õigusaktides ette kirjutatud. Tegelikult on põhikooli riiklikus õppekavas sisuline vastuolu, ühelt poolt väidetakse, et “hindega „5” ehk „väga hea” hinnatakse … õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele täiel määral ja ületavad neid; (PRÕK § 21 lg 2 p 1), teiselt poolt “hindega „5” hinnatakse õpilast, kes on saavutanud 90–100% maksimaalsest võimalikust punktide arvust” (PRÕK § 21 lg 3). Seega ühel juhul peab õpilane ületama taotletavat taset, teisel juhul on see välistatud. 

Kahjuks on ka näiteid selle kohta, kus õpilane saab halva hinde selle tõttu, et õpetaja küsimus oli valesti sõnastatud või et õpilane tunneb vastavat valdkonda paremini, kui õpetaja. Seega ei ole hindest mingit kasu. Eriti kui hinne ongi ainus tagasiside, nagu minu pojal, kelle kirjandis ei olnud ühtegi märkust, parandust vm, all oli aga “4”. On arusaadav poja nõutus. Miks ta üldse kirjutas, miks õpetaja kirjandit luges?

Arengukava projektis on palju rõhutatud tõenduspõhisust. Mina usun pigem neid, kes väidavad, et õpetaja on looja, mitte kopeerija. Kui me jääme ootama, et kusagil välismaal on mingi meetod vms tõenduspõhiselt edukas olnud (selleks kulub aga aastakümneid, et seda tõestada), kaotame oma positsiooni PISA juhtriigina. Selle asemel peaksime uurima, üldistama ja tutvustama Eesti õpetajate head kogemust. 

Väidan, et Eesti kooli Nokia on klassijuhatajad, kes loovad õppimist toetava sotsiaalse keskkonna. Tõenduspõhiselt ei saa aga klassijuhatajaid toetada, sest inglise keeles pole isegi vastavat terminit ja seetõttu puuduvad ka vastavad uuringud. Minul oli palju suurepäraseid õpetajaid ja õppejõude, kelle kogemust pole kahjuks keegi tõenduspõhiselt uurinud. Legendaarsemad nendest olid Igor Holts ja Eerik Truuväli. Ka minu lastel ja lapselastel on olnud palju suurepäraseid õpetajaid nii lasteaias, koolis kui ka ülikoolis. Ma ei tea, et nendegi tegevust keegi uuriks. Näiteks väitsid mu pojad, et ühes aines polegi vaja kontrolltööks õppida, kuna tunnis saab kõik selgeks ning riigieksamil said nad selles aines üle 90 punkti. 
Õppijakeskse õppimise asemel peaksime rääkima koos õppimisest, st ka õpetaja õpib. Kui mitte midagi muud, siis seda, kuidas antud teemat kõige paremini õpetada. Tegelikult peaks õpetaja aga õppima, kuidas teema vms õpetamise asemel seada eesmärgiks õpiväljundite saavutamisele kaasaaitamise ja õpilase võimestamise. Õpetada võivad kaasõpilased, internet vms. Ainult nii suudame ületada ainealast piiratust ja saavutada seda, et õpilased oskaksid enam, kui õpetajad. Rohkem kommentaare arengukava projekti kohta leiate http://bit.do/haridus2035. 

Artikkel ilmus ka 24. jaanuari Õpetajate Lehes: https://opleht.ee/2020/01/opetajate-leht-24-jaanuaril%ef%bb%bf/