Peep Mardiste prügi “rehepapist”: Eesti suhtumine on kuritegelik ja lubamatu
Keskkonnaministeerium teatas äsja avameelselt, et Eesti otsustas esitada Euroopa Liidule loomingulist jäätmestatistikat, et aega võita ja trahvimaksmist edasi lükata. Ühelt poolt tuleb ministeeriumi kiita, et trikki osava sõnavahuga ei varjatud ja andmete väänamisest avatud kaartidega räägiti.
Paljud mäletavad Eesti poolt Euroopa Liidule makstud 34 miljoni euro suurust suhkrutrahvi. Oli kiire Euroliiduga liitumise aeg, ametnikud olid koormatud ja keegi küll ennustas proleemi, aga loodeti kuidagi pääseda. Täna teemaks olev jäätmetrahvi oht oli paraku ammu näha ja see oli riigi ja Tallinna linnavalitsuse koostöös välditav.
2000ndatel oli Eesti jäätmekäitluses põhimõtteiste valikute ees. Suurelt osalt Euroopa Liidu rahaga suleti kohalikke prügilaid ja plaaniti suuri regionaalprügilaid. Eesti Roheline Liikumine ja teised keskkonnaühendused kutsusid juba siis üles prügi kõrvaldamise asemel panema põhirõhku jäätmete sorteerimisele ja taaskasutusele, aga kasumliku prügilaäri huvid võitsid. Kohalike vastuseis hoidis mõned suured prügila-investeeringud siiski ära, näites jäi rajamata Lõuna-Eesti regionaalprügila Tartumaal Nõo kandis.
Siis aga lubati Urmas Sõõrumaal ja Eesti Energial Tallinna külje alla prügipõletamise tehased püsti panna ja nii ennast nurka kinni värvitigi. Kui jäätmejaamade lubatavuse üle arutleti, oli kõigile osapooltele teada, et Euroopa Liit valmistab ette uut direktiivi, mille kohaselt tuleks aastal 2020 vähemalt pool olme- ja segajäätmetest materjalina taaskasutada. Kuna prügi kokkukorjamine ja põletisse viimine on Tallinnale arusaadavalt lihtsam kui inimeste kodudes ja kontorites korraliku sorteerimise käimapanek, olemegi loogilise tulemuse juures – Eesti kohal on vähese sorteerimise tõttu prügitrahvi kirves. Värvisime ennast küll kümnekonna aasta eest nurka, aga õnneks on värv kuivanud ja saab hakata liigutama. Aastakümne tagused jäätmepoliitika valikud on väga sarnased tänase retoorikaga, et kui kliimaneutraalsus tuleks saavutada aastaks 2050, siis võiks ju põlevkiviahjusid vabalt 2049. aastani töös hoida. Selline suhtumine on kuritegelik ja lubamatu.
You must log in to post a comment.