Züleyxa Izmailova: „Liivakastideülene koostöö on võimalik!“

Roheliste esinaine ja Tallinna abilinnapea Zuzu Izmailova kutsub keskkonnakaitsjaid koostööle ja põhjendab, miks oli aasta eest hea minna Keskerakonnaga koos linna valitsema.

Foto autor: Jörgen Norkroos

Progressi eeldus on teist moodi mõtlemise julgus ja õppimise eeldus vastuolud, mida lahendada. Seetõttu sünnivad parimad lahendused mõnikord läbi vastandlike suhtumiste konflikti – uudseid ideid tuleb kõrvutada, nende üle väidelda ja võib-olla sarvigi ragistada. Samas on hädavajalik, et vaidluse lõpuks jõutaks edasiviiva üksmeeleni, milles pannakse paika tegutsemise raamistik ja alustatakse koostööd. Vastasel juhul pole progressi, on vaid vastasseisus polariseerunud kõlakojad. Paigalseisust võib end leida nii liigsesse konflikti kaldudes kui selle iga hinna eest vältimises.

Kõikidega kõiges muidugi ühist keelt leida ei ole võimalik ega vajalik. Näiteks siis, kui koostöö eeldab enda põhiväärtustest taganemist. Rohelise maailmavaate kandjana ei astuks ma kindlasti valitsuskoalitsiooni erakonnaga, kes ei ole nõus vähendama raiemahtusid Eesti metsades või kes ohustaks mõnel muul moel eestimaalaste õigust puhtale elukeskkonnale.

Mustmiljon rohelise varjundit

Meele teeb nukraks see, kui tehakse nii-öelda Hurta ja Jakobsoni ehk omavahel jäävad nääklema need, kellel on laias plaanis ühised eesmärgid. Siis ei ole enam tegemist progressiivse konfliktiga, hakatakse hoopis iseendale vastu töötama. Paraku on sellised tendentsid välja lööma hakanud ka keskkonnateadlike inimeste hulgas. Kohati on see arusaadav, sest aktiivsed loodushoidjad ei ole põhiolemuselt väga homogeenne grupp. See, et kokku tuleb hulk inimesi, kes mõistavad inimkonna habrast seisu meie planeedil, ei tähenda automaatselt, et nad jagaksid ühist seisukohta sotsiaalmaksumäära osas või oleksid kõik taimetoitlastest loomaarmastajad.

Teine probleem seisneb selles, et maailmas on mustmiljon viisi, kuidas rohelist elustiili viljeleda, aga mitte ühtki inimest, kes neid kõiki praktiseerib. Siingi võivad tekkida konfliktid. Jäätmevaba elu poole püüdlev vegan vaatab viltu inimesele, kes kioskist ühekordse plastist kohvitopsi ja hot dog’i haarab. Aga viimane allkirjastas just enne kiire lõuna võtmist PÕXITit – põlevkivi kaevandamisest loobumist – nõudva petitsiooni ja suundub raierahu pooldavale protestiaktsioonile. Teda jällegi ajab närvi tugitooli-looduskaitsjate rauge kodanikuaktiivsus: kiruvad kodus arvuti ees Eesti keskkonnapoliitikat, aga plakatid käes, rajatavale raudteele jäävate metsakarvikute vääriselupaikade kaitseks tänavaid ei valluta. 

Muutused või ego, selles on küsimus

Roheliste erakond on taolised inimloomusele omased vastuolud lahendanud kahel meetodil. Esiteks, partei on eksisteerinud piisavalt kaua, et olulisemad küsimused läbi hekseldada ja üldistes põhimõtetes kokku leppida. Kusjuures, kui roheliste seisukohti eri teemade lõikes süvitsi uurida, siis joonistub välja loogiline võrgustik, kus energeetika, majandus, tervishoid ja kõik teised poliitikavaldkonnad tegelikult teineteist toetavad.

Teiseks, nagu looduseski, peab väike olema leidlik ja paindlik. Kas paindlikkus võib tähendada kompromisside tegemist? Jah. Kas see tähendab oma baasväärtustest taganemist? Ei. Meid on väga palju hurjutatud Tallinnas Keskerakonnaga koalitsiooni moodustamise eest. Kusjuures ainsaks sisuliseks etteheiteks on olnud läbirääkimised Reidi tee ehituse osas. Ometi sai koos Merelinna Kaitsjatega kokku lepitud 16 muudatuspunktis, mille tulemusena saab tänav tunduvalt loodus- ja inimsõbralikum kui esialgu plaanitud. Lihtne valik – kas 16 muutust paremuse poole või status quo.  

Tegusus kõigile meeldimise asemel

Tõele au andes olime meiegi Keskerakonnaga koalitsiooni moodustamise osas kaalutleval seisukohal. Otsus ei tulnud kergekäeliselt. Nüüd aga, pärast aastat linnavalitsuses, saame kindlalt väita, et astusime õige sammu. Varjusurmast on välja toodud energiaagentuur ja botaanikaaed, mitmete rohealade asfalteerimine on olemata jäänud, valmivad kogukondade kaasamise platvormid ja paranenud on Tallinna läbipaistvus. Koolide, lasteaedade ja kohalike kogukondade juurde on kerkimas aiandid, linnale kuuluvatele hoonetele rajatakse päikesepargid, otsustusprotsessides arvestatakse järjest enam kliimamuutustega, Tallinn liitus pestitsiidivabade linnade võrgustikuga jne. 

Kui me oleksime ninad püsti ajanud ja teatanud, et Keskerakonnaga Rohelised ei mängi, oleksid need muudatused olemata. Võitnud oleks ehk mõne “ainult nii ja mitte kunagi teisiti” mõtleja egod, võimalik, et Eestimaa Roheliste populistlik klišee-populaarsuski, aga kaotanud oleks Eesti poliitiline kultuur ning kogu roheline maailmavaade ja kogukond. Rääkimata loodusest. 

Kes meie liivakasti ei mahu?

Vaatan oma pisitütart kirjutuslaua kõrval mängimas ja mu silme ette kerkib groteskne kujutluspilti: mu tütar on gümnaasiumi lõpuklassi ajalootunnis. Õpetaja selgitab, kuidas 2019. aastal ei suutnud puhta keskkonna, tugeva kogukonna ja jätkusuutliku majanduse eest seisvad liikumised asuda tulemuslikule koostööle. Eesti kestliku arengu aluseks oleva looduskeskkonna säilimine toodi ohvriks “ületamatutele erimeelsustele” nagu ühe ravimtaime juriidiline staatus. Õpetaja loeb lakooniliselt ette, kuidas selle asemel, et viimast võimalust kõiki keskkonnahoidvaid jõude ühendades Riigikokku kandideerida, tagada Eesti säilimine rohelise vabariigina, kisuti omavahel küsimuse üle, millist nime peaks kandma rohelist ilmavaadet kandev poliitiline organisatsioon. 

Raputan end jaburast kujutluspildist lahti. Veel pole hilja! Keskkonnast hoolijate kogukonna killustumise tõttu ei tohi jääda inimestele ainumõeldavaks elukeskkonnaks oleva looduse esmavajadused kaitsmata. Praegu, mil kliima ähvardava kiirusega soojeneb, toimub liikide massväljasuremine, metsade üleraie, ressursside ületarbimine ning kogu maakera, selle õhk, maa ja vesi, on reostunumad kui kunagi varem, ei saa keskkonnaliikumised endale lubada tühiste egopõhiste detailide üle kemplemist.

Kutsun kõiki meie endi, meie laste ja planeedi tulevikust hoolivaid inimesi rohelistega koos oma tulevikku tagasi võtma. Kiidame iga inimest, kes looduse hüvanguks midagi teeb, olgu see loobumine ühekordsetest plastnõudest, vana diiselmootoriga autost või igaks hooajaks uue kiirmoe kollektsiooni ostmisest. Toetame sama asja eest eri nurkade alt seisjaid meie ühisel rohelisel teekonnal. Keskkonnahoidjate omavahelist suhtekliimat saastava ebaproduktiivse konflikti liigutame tagasi edasiviiva sujuva koostöö poole. 

Artikkel ilmus 14.11. Õhtulehes: https://www.ohtuleht.ee/906809/zuzu-izmailova-liivakastideulene-koostoo-on-voimalik