Züleyxa Izmailova: Eestit vaevab kasvuhaigus, mis teisigi Ida-Euroopa riike

Postimehe ajakirjanik Meinhard Pulk küsis meie erakonna esinaise käest: “Mis on Eesti roheparteide ebaedu põhjuseks?” Allpool Züleyxa Izmailova vastused muutmata kujul. Ilmunud artiklit saab lugeda siit: https://leht.postimees.ee/7021898/eesti-roheparteide-probleemid-kas-ebakups-vaartusruum-voi-puudulik-kompetents

1) Küsiks esmalt väga üldiselt, et miks teie hinnangul ei ole väga selgelt keskkonna- ja rohefookusega erakonnad suutnud Eestis parlamenditasandil kanda kinnitada? Miks Rohelised pärast 2007. aasta edukaid valimisi ei suutnud sarnast toetust säilitada?  

Eestit vaevab sama kasvuhaigus, mis paljusid teisigi Ida-Euroopa riike. 75st rohelisest eurosaadikust on vaid 6 pärit peale 2004. aastat ELiga liitunud riikidest. Eurobaromeetri küsitlus näitas, et kliima- ja keskkonnaküsimused on väga olulisel kohal vaid põhja- ja lääneeurooplastele. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide valijate mured on pigem argisemad. Lisaks kipuvad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ka fossiilkütustest rohkem sõltuma. Eestis on põlevkivitööstus teinud aastaid tugevat lobitööd, et veenda avalikkust taastuvenergia kalliduses ja selles, et põlevkivielekter on jätkuvalt vajalik. Samas on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika vanemteadur Aveliina Helm öelnud, et Eesti ühiskonnas ja poliitilises kultuuris valitseb dissonants, kus inimeste arusaam meie riigi keskkonnaseisundist on märksa positiivsem kui reaalsete andmete põhjal seda hinnata võiks. Suurem osa inimesi saab infot keskkonnaseisundi kohta meediast, kus mainekujundus ja asjakohane info on sageli osavalt kokku segatud.  

2) Kas te sellega nõustute, et vähemalt teoorias on ühel roheparteil väga palju potentsiaali Eestis laiasid masse haarata? Kui me vaatame kasvõi fosforiidisõda ja ka seda, kuidas näiteks puidurafineerimistehase vastu võideldi. 

Jah, potentsiaali on palju. Fosforiidisõjaaegne protestimeelsus on küll raugenud, aga vahepeal on peale kasvanud uus põlvkond. Ja neis on see tuhin ja lootus olemas, sest ega neil muud üle jäägi. Neil on päriselt mure enda ja oma laste tuleviku pärast. Ja neil on selleks ka põhjust. Metsades, kus meie lastena olime, on nüüd veerandi võrra vähem linnulaulu. Kui palju kuulevad nemad? Või polegi seal enam metsa! Rääkimata puhtast veest, ürgmetsadest, kliimapõgenikest. Eesti on tarkade inimeste maa. Tööstuse lobitöö võis olla mõnda aega tõhus, aga ma arvan, et nüüd on eestimaalased hakanud nende valede vahelt tõde nägema. Sa võid ju viis või sada korda öelda, et Eesti metsa on rohkem kui kunagi varem, aga kui inimesed samal ajal näevad, et metsad järjest kaovad, siis mingil hetkel see jutt lihtsalt ei loe enam midagi. Loeb teadus ja reaalsed arvud. Ja teadlaste sõnum on selge: roheteemadega tuleb tegeleda, kui me soovime kvaliteetset elu oma ilusal planeedil.   

3)  Agu Uudelepp tõi 2011. aastal välja, et “Rohelised ei ole erakond. Klassikalises mõttes pole nad olnud ja nad praegu annavad oma parima selleks, et näidata, et nad ei ole seda”. Mida ta selle all silmas võis pidada (erakondlik struktuur?) ja kuidas praeguseks teie hinnangul see muutunud on? 

Meil erakonnas pole karjääripoliitikuid, kelle esinemisoskust treenivad tippnäitlejad või kelle kogemused pärinevad kompartei aegadest. Me oleme tavalised kodanikud, kes muretsevad planeedi tuleviku ja valitseva ebaõigluse pärast. Meil on õpetajaid, teadlasi, väikeettevõtjaid, üliõpilasi, lapsevanemaid, kes soovivad oma panuse anda ja kes usuvad, et rohelisem Eesti on võimalik. Ma ei tea, kas varalahkunud Uudelepp just seda mõtles, kuid Rohelised erinesid juba kümme aastat tagasi teistest erakondadest suurema sisedemokraatia ja avatuse poolest.   

4) Eestimaa Roheliste kohta on öeldud , et neil puudub ideoloogia (Uudelepp ütles, et „Ideoloogia katab kõiki olulisi ühiskonna elu valdkondasid. […] Aga meie rohelistel selline süsteemne terviknägemine, mõtlemine puudub […] Aga kui räägitakse ainult kahest asjast, keskkond ja energeetika, siis noh jah, meil on üks väike osa ühiskonnast kaetud. Mina valijana tahaksin edasi teada, et mida positiivset te edasi teete peale lõhkumise. Lõhkumine ei ole ideoloogia“)  Samas on politoloog Allan Sikk öelnud: “The Estonian Greens seem only vaguely post-materialist at best. The party manifesto often appears socially conservative and ‘ultra-modernist’ with its frequent references to technological innovation as a panacea for environmental degradation under an essentially capitalist economic system. ” Kuid Roheliste enda juhtfiguuride retoorikast on paistnud kalduvus pigem vasakpoolsusele. Milline Teie seisukoht Eesti Roheliste erakonna maailmavaate osas on ja kuidas see Teie hinnangul aegade jooksul muutunud on? Kas võib öelda, et Rohelised on jäänud oma fookuses liiga keskkonna-keskseks ning muud küsimused on tahaplaanile jäänud? 

Ei, me ei saa ju rääkida vaid jäätmete sortimisest või raiemahtude vähendamisest, kui inimestel on mure 24/7 hooldust vajava lähedasega, keegi saab iga päev kodus peksa või pole lapsele midagi süüa anda. Meie programm käsitleb eluvaldkondi terviklikult. 

5) Keskkonnaküsimused on tõusnud Eesti peavooluerakondade retoorikas, erakonnaprogrammides jms viimastel aastatel üsnagi silmapaistvasse rolli. Kuidas selle taustal näiteks erakonna Rohelised tulevikuperspektiive hinnata? On sellisel erakonnal üldse funktsiooni ja rolli veel?  

Üks tuntud Eesti naispoliitik on mulle öelnud, et praegu ei seisa Riigikogus mitte ükski saadik keskkonnapoliitika edendamise eest. Valimisreklaamide sihtimisega markeeritakse keskkonnaküsimusi, kuid mulje loomisest edasi ei minda. Seda näitavad riigikogus vastuvõetud keskkonnavaenulikud otsused. Eesti Keskkonnaühenduste Koda töötas põhjalikult läbi möödunud riigikogu valimiste eel kõigi kandideerivate erakondade programme. Erakond Eestimaa Rohelised sai kõrgeima hinnangu: “Kõige sidusam ja ulatuslikum keskkonnaprogramm, milles keskkonnalubadused ei ole üksnes omaette peatükis, vaid puudutavad ka muid teemasid.” Samas eksperthinnangus märgitakse ka suurparteide vähest või puudulikku keskkonnateemade käsitlust.   

6) Kui Rohelised 2007. aastal riigikokku jõudsid, siis seda väga suures mahus protestihäälte toel (nt. ütles üks Roheliste esindaja toona “Ma arvan, et meie mitte ei võtnud kelleltki hääli ära, vaid me vast tõime mõned inimesed, kes varem polnud üldse hääletamas käinud, hääletama”). Kuidas EKRE esiletõusu võiks selles valguses roheliste langusega siduda? Ehk kas võiks väita, et rohelised alustasid protestihäälte kogumise näol selle samaga, mille EKRE on viimastel aastatel lõpule viinud? Kui suur osa EKRE ja Roheliste potentsiaalsest valijaskonnast võiks kattuda?   

Seal, kus tõusevad rohelised, langevad paremäärmuslased. Nii on näidanud Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi professor Andres Kasekamp.  Ta nimetas paremäärmusluse edukuse ja selle tendentsi antipoodiks rohelisi, kes esindavad hoopis teisi postmaterialistlikke väärtusi kui paremäärmuslased. Näiteks 2017. aastal juhtus Soome kohalikel valimistel just nii. Roheliste protsentuaalne tõus oli tohutult suur, samal ajal oli kõige suuremaks kaotajaks just paremäärmuslik Põlissoomlaste partei, kes on Eesti paremäärmuslikule EKREle suureks eeskujuks. Küll jõuab see aeg üsna pea ka Eestisse.    

7)  Kuidas sellesse suhtuda, et Elurikkus ja Rohelised lähevad jätkuvalt edasi mööda erinevaid teid? Mille poolest nad teie jaoks erinevad ja kas kahele sellisele erakonnale on ruumi Eesti poliitmaastikul? 

Roheliste ja Elurikkuse erakonna ühisosaks on mure keskkonna pärast. Elurikkuse Erakond tundub mulle pigem EKRE loodusosakonnana, aga Eestimaa Rohelisi defineerivad sarnaselt Euroopa Rohelistele ikkagi liberaalsed väärtused. Meie ühisosa on keskkonnapoliitiline. Peaksime ühiselt edasi minemiseks paljudest põhimõtetest loobuma ja tegutsema ühe teema parteina. See ei ole ju mõeldav. Poliitika on oluliselt laiem. Me pole pelgalt keskkonnaliikumine, vaid poliitiline erakond oma kindlate väärtuste ja põhimõtetega. Ma ei oska öelda, kas kahele “sellisele” erakonnale on Eestis ruumi, aga Eestimaa Rohelistele on otse loomulikult ruumi – ruum on aga piiratud ressurss ja see tuleb kellegi arvelt. Seda meile keegi niisama ei anna, see tuleb võtta. 

8) Andke mõned konkreetsed aspektid, mida Teie erakond peaks võrreldes varasemate valimistega teisiti tegema, et 2023 parlamenti saada.  

Valimiste puhul kehtib sama reegel, mis kasiinodes – maja võidab alati. Meie riigieelarvest mingeid toetusi ei saa ning peame kordades rohkem pingutama, et üldse valimistest osa võtta. Samas riigitoetusi saavad parteid saavad makstud kautsjoni peale edukaid valimisi oma kontole tagasi, kuid meie eraisikutelt kogutud kautsjoni jätab riik endale. Ja see kautsjon pole naljanumber: 2019. Aastal oli selleks 62 500€. Kolme aasta pärast on see tõenäoliselt veel suurem.  Selleks, et maja ehk Toompea betoonerakonnad järgmine kord ei võidaks, peame valimistel osalemiseks vajalike vahendeid koguma hakkama veelgi varem ja jõulisemalt. Meie näiteks erinevalt EKRE-st, ei välista ettevõtjate toetust. Me ei ole tavaline erakond, mis ütleb inimestele, kuidas elada – me kuulame oma valijaid  ja kaasame neid. Eelmistel valimistel ei olnud Eesti meie jaoks veel küps – veel olid mõttes idaeuroopalikumad mured, veel domineerisid lobistajate sõnad ja pildid. Aga Eesti on teinud suuri samme ja aina enam on meist saamas pigem uhke põhjamaa kui pisike Venemaa hirmus ägav ja okupatsioonist haavu lakkuv ääremaa. Me hindame aina enam loodust ja inimesi enda ümber, meil on aega ja tahet näha oma koduaiast kaugemale. Elukvaliteet on saamas tähtsamaks kui kõrgelt tasustatud kontoritöö. Kes ei usu roheliste uude tulemisse, ei usu paremasse Eestisse. Mina usun.