Peeter Raielo: Vajame kogu Tallinna ühendavat jalgrattateede võrgustikku!

Pirita piirkond valis piirkonna juhiks Peeter Raielo. Peeter on olnud erakonnas selle asutamisest saadik, aga aktiivselt kaasa lüüa otsustas alles nüüd. Uurime, millised teemad Peetrit huvitavad ja milline oleks tema meelest Roheline Tallinn.

Peeter, kes Sa oled? Kuidas Sa ennast nelja lausega iseloomustad?

Olen sündinud ja kasvanud Pirital. Nooruses tegelesin sportliku matkamisega — liikusin palju looduses. Nägin lähedalt “Rohelise Maardu” projekt arengut ja rebasesaba kadumist ning sain oma väikese panuse sellesse anda. Õppisin Tallinna IT Kolledžis ja vahetusõpilasena olin Kopenhaagenis, sellest sai alguse minu rattateede lembus. Mulle sobib süstemaatiline probleemide lahendamine. Elu jooksul olen aru saanud, et üksi ei tee midagi ära, aga koos on kõik võimalik.

Pirita tundub olevat üks kõige rohelisem paik Tallinnas. Kas Piritat annab veel rohelisemaks muuta?

Alati saab paremini. Näiteks annab kogu asumis kõrvaldada takistused, mis segavad lastel jalgrattaga kooli sõita. Arendada saab prügimajandust, kompostimine kui üks ringmajanduse osa. Kui kompostihunnik tundub ebaesteetiline, siis saab ju aia- ja toidujäätmete jaoks kasutada erinevaid tehases valmistatud kompostreid. Tulemuseks väärtuslik muld oma taimedele.

Ma keeraks selle küsimuse teistpidi: Kas annab Piritat rohelisena säilitada?

Pirita detailplaneeringus on kirjas linnaosa rahvaarvuks 10 000 elanikku, hetkel läheneb see juba 20 000 inimesele. Põlise Piritalasena on mul mure, kuhu me sedasi jõuame. Manilas, mis on Indoneesia pealinn, on rahvastiku tihedus märksa suurem kui meil — kui tahame Pirita linnaosas jõuda samasugusele tasemele, siis mahub siia umbes 800 000 elaniku. Roheline selline linn kindlasti ei ole ja mulle meeldib, kui Pirita säilib madala aedlinnana, kus on ka palju rohealasid. 

Milline idee on Sinu käivitajaks?

Üle terve Tallinna kulgev jalgrattateede võrgustik. Ma ise kasutan liikumiseks nii autot, bussi, jalgratast, rulluiske, lisaks olen proovinud tava- ja elektritõukeratast. Koeraga jalutamiseks ka lihtsalt oma jalgu. 

Me võime vaielda Tallinna autoteede kvaliteedi ja läbilaskvuse kohapealt, aga autoteede võrgustik on olemas. Jalakäijal sama lugu, alati on võimalik paremini, aga kui soovi on, siis saab mööda kõnniteid linna ühest otsast teise jalutada. Testitud.

Kergliiklejal sellist võimalust ei ole. Vahelduva eduga saab kasutada kõnniteid või siis liikuda sõidutee serva mööda. Mõnes kohas on sõidutee serva ka jalgrattarada joonitud. Aga kuhu sellises olukorras üks normaalne autojuht oma auto pargib? Ikka tee äärde jalrattarajale.

Tallinnas on vaid paar lõiku, kus on eraldi seisev jalgrattatee, aga ohutut võrgustikku pole. Ma ei leia, et peaks olema eraldi jalgratta ja tõukeratta ja tasakaaluliikuri ja mine-sa-tea-mis-innovatsioon-meie-tänavatele-varsti-toob-(minu poolest kas või lendavad sadulad)-rada.

Turvalisuse huvides peavad  5 km/h, 25 km/h, 50 km/h liiklevad inimesed olema eraldatud teedel. 

See kõik on Tallinna rattastrateegias kirjas, aga tegudeni kuidagi ei jõuta, sest prioriteedid pole paigas. On vaid vabandused, et kesklinnas on kitsas ja sinna enam ei mahu. Ega siis  Kopenhaageni kesklinnas rohkem ruumi ei olnud, kui nemad hakkasid sihikindlat oma rattateede põhivõrgustikku rajama.

Kes on oodatud Pirital Roheliste ridades kandideerima?

Inimesed, kes hoolivad oma elukeskonnast ja soovivad panustada inimväärse elukeskkonna säilimise. Rohelised on ainuke erakond, kelle põhieesmärk on looduse säilimine… inimese jaoks. 

Aga mida Sa muudaksid, kui Sa ei peaks üldse rahale mõtlema? 

Teeks rohepööde kohe ära. Ei pea venitama veel 30 aastat. Arvestades inimeste innukust harjumuspäraseid asju muuta, läheb see projekt ilmselt ajaliselt lõhki. Teadlased väidavad, et maakera keskmine temperatuur on praegu juba sama kõrge, kui oli 3 miljonit aastat tagasi ja merevee tase oli siis 25 meetrit kõrgem. See vesi on endiselt maakeral olemas, talletatud liustikesse… mis nüüd sulavad. Ole hea, vaata kaardilt, mis on sinu maja kõrgus merepinnast ja tee omad järeldused.

Kas Viimsi tramm või Pirita tramm?

Mõlemad on head, aga Viimsi kiirtrammist on ilmselt rohkem kasu. Arvestades seda transiitliiklust, mis tipptundidel Piritat läbib.

Tallinn esitles just Kliimakava. Kuidas kommenteerid? Millised on Tallinnas põhilised teemad ja murekohad? 

See on suurepärane, et Tallinnal on oma Kliimakava. See on küll natuke aegunud ja peaks olema ambitsioonikam, aga vähemalt on mingi alusdokument millest edasi minna. Tore on kõik ise välja mõelda, aga kiirem ja lihtsam on teiste pealt kopeerida lahendusi, mis neil on hästi õnnestunud. Ehk siis võtta eeskuju naabruses asuvatelt pealinnadelt.

Mida me peaksime tegema, et saada päriselt Roheliseks Pealinnaks?

Transport ja elamufond.
Tallinna linnavalitsus arendab eelisjärjekorras ühistransporti, samas pandeemia tingimustes on tervislikum vältida bussiga liikumist ja pigem eelistada nt. elektrijalgratast. Linnal on võimalus igakülgselt soodustada, et oleks koht kus turvaliselt sõita ja kas või teha ostutoetus Ampleri rattale.

TalTechi teadurid on väljatöötanud standardsete paneelmajade soojustamise ja ventilatsiooni lahendused. Oleks aeg need kasutusele võtta, sest nii oleks võimalik suures koguses kokku hoida soojusenergiat, mis hetkel toodetakse süsiniku baasil. Kokkuhoitud energia on kõige odavam energia. Soodustused korteriühistutele tasuvad ennast kiiresti ära.

Tallinnas on tuhandeid ruutmeetreid tühjalt seisvaid katusepindu, mida on võimalik katta päikesepaneelidega, riik 2020 lõpetas toetused, aga linn võib ju alustada toetamisega.

Rohelised on koostanud tuumajaama vastase petitsiooni “Eesti ei ole tuumapolügoon”.  Millised on tuumajaamaga seotud kõige suuremad ohud?

Kõige suurem oht on, et juhtub tuumakatastroof. See on elementaarne. Ega Tšernobõli planeerijad, ehitajad ja käitlejad ei soovinud sellist olukorda, nagu seal hetkel valitseb. Me võime öelda, et see oli teine aeg, vene värk ja need inimesed olid liiga rumalad tegelemaks sellise peene tehnikaga nagu tuumajaam (hetkel kasutuses olevad tuumajaamad on põhimõtteliselt suured aurumasinad). Nad ise omal ajal poleks kindlasti sellise väitega nõus olnud. 

Pole põhjust kahelda Jaapani inseneride ja tuumateadlaste kõrges kvalifikatsioonis, ent ometi juhtus Fukushimas tuumakatastroof. Jaapanlased, kes on õppinud elama koos maavärinatega, kindlasti arvestasid sellise ohuga jaama ehitamisel.

Need on vaid paar hullemat õnnetust, väiksemaid apsakaid juhtub pea igal aastal https://en.wikipedia.org/wiki/Lists_of_nuclear_disasters_and_radioactive_incidents

Teine suurem oht on tuumajäätmed. Kui vanad egiptlased, kes tunduvad olevat kaugele ajaloo hämusse kadunud, oleksid kasutanud energia tootmiseks tuumajaamu, siis oleks meil nende radioaktiivsete  jäätmetega ikka veel probleeme kuhjaga. Uraani-238 poolestusaeg on umbes 4,5 miljardit aastat ja selle tulemid pole ka veel mingid ohutud ained. Hea näide on raadium ja sellest eralduv radoon, mis põhjustab erinevaid terviseriske. Kas me tõesti tahame oma lastelaste kaela selliseid muresid.

See, et tuumajaam ei tekita otseselt süsinikuheitmeid, on hea müügiargument, kui on vaja vähendada CO2 emissioone. Samas, kas keegi on kokku arvutanud, mitu miljonit tonni CO2 paisati atmosfääri Tšernobõli jaama ehituseks vajaliku betooni tootmisel, kohale vedamisel, reaktori jaoks vajalike metallosade sulatamisel ja lisaks veel sarkofaagi ehituseks vajalik tohutu kogus betooni. Tuumajaama ehitus, olgu ta nii väike ja nunnu kui tahes, on kõike muud kui süsinikuvaba ja ökoloogiline tegevus.

Muuseas, väikseid ja ohutuid tuumareaktorid leiab vaid ulmekirjandusest. Ulmekirjanikud on ette ennustanud palju tehnoloogilisi lahendusi, mida me nüüd kasutame. Loodame, et mõne aja pärast on reaalsuseks saanud ka kreeka pähkli suurune tuumareaktor.

Millised on Sulle endale kõige hingelähedasemad rohelised teemad?

Mahe toit. Terve Eesti võiks olla mahe. Selles pole midagi uut. Veel sajand tagasi ei olnud kombeks oma kasvavat toitu mürgiga ülevalada.
Tulles tagasi Pirita juurde — ka Pirita aedades on võimalik kasvatada muid taimi peale muru ja elupuude.