Rasmus Lahtvee: hea lubaja saab ikka hääled, isegi kui valija nende teostamatust mõistab

Järjest avaldatavate teadetega võimalike uute erakondade loomisest kaasneb vist üsna paratamatult ka võimenduv isikustatud süüdistuste laine nii nende uute algatuste kui ka vanade „kartellierakondade“ esindajate suhtes.

Süüdistuste sisu kõigub alates mittemidagiütleva umbmäärasuse väljendamisest kuni liigse äärmuse rõhutamiseni ütleja retoorikas. Ükskõik millise poliitilise mängija väljendatud iga mõte omandab korraga kommenteerijate hinnangupendli mõlemad amplituudasendid sõltuvalt kommenteerija ehk tulevase „valija” isiklikest vaadetest.

Enne valimisi kõlavate üha uute valimislubaduste järgi võibki maailm tunduda ütlemata lihtne, kus kõik probleemid lahenevad lihtsustatud valikute seast selle kõige õigema loosungiga kaasa minnes. Langetame aktsiisi, tõstame pensioni, lõpetame immigratsiooni, langetame makse, tõstame palkasid jne – kuni valimisteni selliste must-valgete lubaduste loetelu ainult kasvab! Kahjuks on tegelik elu märksa värvilisem, et mitte öelda rohkemates hallides toonides ja päriselu probleemid ei lahene ühte võluhooba vasakule või paremale nihutades.

Allume provokatsioonidele

Siin tundubki olevat fundamentaalne lõhe ühest küljest meie välja öeldud soovide ja ideaalide ning tegelike valimisvalikute vahel. See tundubki olevat põhjus, miks valimiskompassi tulemused erinevad nii suuresti valimistulemustest, sest mõtlevate inimestena suudame me aru saada küll, millises maailmas me elada ja millist maailma me oma lastele soovime. Emotsionaalsete egoistidena allume samas kahjuks provokatsioonidele ja teeme oma poliitilised valikud pahatihti lihtsate loosungite põhjal, kuigi kohe järgmisel hetkel saame ka ise aru, kui ebarealistlikud paljud neist on.

Kokkuvõttes võib öelda, et poliitik (või vähemalt „kogenud poliitik”) on justkui eritellimusi täitev väikeettevõtja, kes teeb tööd suures osas tellija materjalist. Probleem seisneb aga selles, et tellijaks on tihti lausa vastukäivate soovide ja ootustega “rahvas”. See ongi tõenäoliselt põhjus, miks ka uued tegijad võimule saades õige pea nii paljude „valijate” arvates liiga ümmargusi seisukohti esitama asuvad, sest otsekohesed seisukohad oleks ühele osale valijaskonnast varem või hiljem kindlasti vastukarva. Ilma selle umbisikulise valija toeta ei püsi aga ükski poliitiline kooslus eriti kaua võimul.

Tahan siiski loota, et jõuame ühiskonna ja kogukonnana ka Eesti poliitmaastikul ükskord tegeliku maailmavaadete debatini, mis ei taandu valimiste eel kahesõnalisteks loosungiteks. Siin on oluline roll lisaks eelmainitud osapooltele muidugi ka just nö traditsioonilisel meedial, kes peab selleks püüdma seni muudkui süvenevast klikijahi mudelist veidikenegi üle olla. Natuke naiivne lootus – võibolla tõesti.

Artikkel ilmus ka siin: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/rasmus-lahtvee-hea-lubaja-saab-ikka-haaled-isegi-kui-valija-nende-teostamatust-moistab?id=83741917