Raamatu arvustus – Metsikuks kasvamine

Kui Sirp tegi ettepaneku kirjutada Carl Safina uusimast raamatust „Metsikuks kasvamine – kuidas loomade kultuurid perekondi peavad, ilu loovad ja rahu teevad“, ei olnud ma autorist ega raamatust varem kuulnud. Olen tänulik – Safina teos on täis nii arvukaid jahmatama panevaid adumisi loomade komplekssusest ja individuaalsusest kui ka keskkonnaeetilist ainest.

Carl Safina on New Yorgist pärit ökoloog ja kirjanik, kelle akadeemilist ja kirjanikukarjääri läbiv arusaam on, et tõeline inimväärikus – olla moraalne inimene – eeldab looduse ning selle liikmete, s.t loomade, aga ka taimede ja teiste, tundmist ning sügavuti mõistmist. Arvestades, kui suur haare on filosoofias eetikal ja kui vähesel määral enamik, vähemasti lääne traditsiooni järgivatest eetikateooriatest loodusse suhtumist tõsiselt puudutab, on see üpris julge väide. Looduse suhtes kõige moraalsemalt käituvad ja loodusega paremini kooskõlas elavad animistlikud hõimurahvad. Võib ju vaielda, et tänapäevani metsas elavate inimeste moraalitaju ja -koodeks on lääne modernismiga võrreldes vähem arenenud. Ent õigem oleks öelda, et see on teistsuguse rõhuasetusega, teise väärtuskeskmega.

Meie tehnokraatlikus kultuuris käivad inimhuvid kaugel ees ning mitteinimolendite õigus elule väärib pahatihti alles teise- või enamajärgulist kaalutlemist. Nende kahe väärtuse omavahelise lepituse osas on suuresti väljasuremisohus põliskultuurid meist kaugel ees. Ma ei taha pisendada humanistlikku traditsiooni. Ent selles, kas mõnda looma, puistusse või jõkke suhtuda peaasjalikult ressursibaasina, millel, hea küll, on ka inimhuvidest kaugemale vaatav, ent siiski kaudselt vahendväärtustamisest sündinud ökoloogiline iseväärtus või iseväärtusliku, eksistentsile täit õigust omava, eraldiseisva ja seejuures püha nähtusena, mida tasakaalukalt ja suure alandlikkusega ka inimhuvide rahuldamiseks kestlikult rakendada, on vaks vahet. Üllast metslast ei ole vaja ka liigselt romantiseerida, ent maailmavalitseja õhkõrna vundamendiga pjedestaalilt maha ronimisel vajab homo industrialicus küll nii palju abi, kui võimalik.

Loodusteaduste filosoofilisel ümbermõtestamisel näib praegu olevat levinud reduktsionismi traditsioonist väljakasvamine. Lihtsalt elus olemise ja Maa ökosüsteemidest täieulatuslikult sõltumise tajumist mis tahes inimtegevuse, sh filosoofia ja teaduse, eeldusena ei anna siiski alahinnata. Meie ratsionaalsus või tehnoloogilisus, nagu ka meie võime inimlikkuseks ja moraalsuseks, on välja kujunenud loomaks olemise käigus. Me saime moraalseks enne, kui me saime inimeseks. „Metsikuks kasvamine“ omistab põhirõhu niisiis mõtisklusele, et inimese hiljutised saavutused loomade, kaudsemalt ka teiste olendite ja neid kõiki alal hoidvate ökosüsteemide tundmaõppimises on loonud eelduse ka värskendatud eetiliseks kaalutluseks loomade suhtes.

Seda ilmestab autor lähivaatega kahele loomadele omasele nähtusele – kultuurile ja ilule. Raamat läheb üksikute, traditsiooniliselt inimeste pärusmaale kuuluvate nähtuste, nagu moraal või ratsionaalsus, loomadele omistamisest kaugemale, tõstatades julgelt hüpoteesi, et kultuur kui nähtus on esmalt omane (vähemasti paljudele) loomadele. Kultuuri definitsioon, mis on reserveeritud vaid inimestele, ei paku meile ülejäänud maailma ja inimese rolli mõistmiseks Elu suurmängus eriti midagi. Sellist ümbermõtestamist on nüüd hädasti vaja.

[..]

Loe pikemalt Mattias Turovski arvustust Carl Safina raamatule „Metsikuks kasvamine – kuidas loomade kultuurid perekondi peavad, ilu loovad ja rahu teevad“ Sirbist.