Marti Soosaar: Keskkonnaministril on tervist kahjustav töökoht

Nädala tippsündmuseks on rohelises vaates kahtlemata keskkonnaministri vahetus. Nädala jooksul juhtunu, mida eelmisel nädalal oodatagi ei osanud. Nädala jooksul said selgeks ka minister Mölderi lahkumise põhjused – hasartmängusõltuvus. Anname au ministrile, et ta oma lahkumise põhjustest ka oma sotsiaalmeedias teada andis ning loodetavasti jõudis mõnele sõltlasele taas natukene lähemale arusaamine, et kasiinod on bisnes ja bisnesi ülesanne on teenida kasumit, mitte raha õnneliku käega võitjatele laiali jagamine.

 Hea, et niigi läks ja kogu mäng toimus oma rahaga, mitte nii nagu Kultuurkapitali endisel juhil Avo Viiolil, kes võlgneb riigile ilmselt jätkuvalt 99% summast, mille maha mängis. Kui keegi nüüd tunneb, et ka tema panustamine on liiale läinud, siis abi saate Maksu- ja Tolliametist, kus saate panna endale peale hasartmängude mängimise keelu.

Uueks ministriks Savisaar

Nagu peaminister Kaja Kallas, nii on ka uus keskkonnaminister Erki Savisaar teise põlvkonna poliitik. Kui Erki Savisaare isa Edgar 2002-2003 Kallas I valitsusega ei liitunud ja eelistas Tallinna linnapea ametikohta, siis poeg Erki tõi Savisaare nime üle üle 14 aasta taas valitsusse (viimati Edgar Savisaar, kes 2005-2007 oli Andrus Ansipi valitsuse majandusminister, kui linnapeaks oli ajutiselt kupatatud Jüri Ratas). Ajalugu ajalooks. Tänapäev ütles meile, et Keskerakonnas on tõepoolest universaalselt andekad inimesed, sest tõepoolest pole vahet, kas Savisaar või värske kultuuriminister Tiit Terik oleks saanud emmaks-kummaks ministriks. Kui Terik alustas ministrikarjääri sellega, et kiitis Kalle Klandorfi CSKA alistamise eest, siis Savisaar oli vist hiljuti juttu puhunud Martin Helmega. Tema arusaamine kliimasoojenemisest ja nende protsesside peatamisest oli selline, et küllap teadlased meid sellest jamast välja aitavad. Ministril ta siin ilmselt mingit rolli ei näe. Küllaltki sümptomaatiline on see, et keskkonnaministrid meie riigis pole ministeeriumi visiooni ega missiooniga üldse kursis. Neil puudub selge arusaamine, kas selles “kohtusaalis” on nad advokaadid või prokurörid. Meenutuseks kopeerin siis ministeeriumi kodulehelt missiooni: Keskkonnaministeeriumi missioon on olla ühiskonnas keskkonnahoidliku mõtte- ja toimimisviisi eestvedaja, et meie elukeskkond oleks puhas, loodus liigirikas ning areng jätkusuutlik. Kuidagi vägisi tundub, aga, et ministrite kalender kipub aga olema täis kohtumisi igasugu ettevõtete lobistidega ja oluliselt vähem keskkonnakaitse eest seisvate organisatsioonide esindajatega. Loodetavasti peaminister Kallas ei unusta uuele ministrile saatmast koos valitsuse töö sisekorraeeskirjadega ka ametijuhendit, kus nimetatud missioon on suurte tähtedega esilehel.

Tuleb teha petitsioon ministri töö kahjulikkusest tervisele

Selgeks on saanud ka see, et keskkonnaministri ametkoht on vähemalt sama tervistkahjustav kui kaevuri oma ning ilmselt tuleks kaaluda ka keskkonnaministritele mingi varasema eripensioni loomise võimalust. Alles aasta tagasi lahkus meil üks keskkonnaminister tervislikel põhjustel ja nüüd on ametis juba kolmas minister tema järel. Ilmselt tasuks rohelistel siin kaaluda mingi uue petitsiooni koostamist? Kuna seekord see puudutab valitsuserakondi endid, siis on ehk lootust, et nad sellise petitsiooni viitsivad ka lõpuks läbi lugeda.

Kas kodanik Merkel ikka tohib kodanik Lukašenkale helistada?

Viimastel päevadel on suurt poleemikat tekitanud ka küsimus, et kui õigustatud on see, et Saksamaa Liidukantsler ikka tohib helistada Valgevene kodanik Lukašenkale, keda ajakirjanuds nimetab ka presidendiks de facto. Iseenesest telefonid on olemas juba pikemat aega ja erinevalt eelmise sajandi algusest ei pidanud keegi keskjaamades isegi neid kõneliine omavahel ühendama, et mainitud isikud omavahel ühenduse saaksid. Ega jutuajamine ei saa olla ju keelatud ja muidugi võib Saksmaa Liidukantsler helistada kellele tahes. Kasvõi minule. Aga antud Valgevene kodanik Lukašenkale helistades võinuks ehk igasugused tseremooniad ära jätta, et kuidas piirile jäetutele humanitaarabi toimetada jms Sõnum kodanik Lukašenkale peab olema lühike ja lihtne – kui see on sinu võimuses, siis palun korja oma korraldatud santlaager Euroopa piiri äärest kokku ja lase poliitilised vangid vabaks või muidu ei lenda ükski su lennuk, ei reisi ükski sinu kodanik ja ei toimu ükski sinu era- või juriidiliste isikute poolt tehtud pangaülekanne Euroopa Liidus. Kui see aga pole sinu võimuses, siis ära mängi presidenti ja lase lõpuks ometi valitsema need, kelle rahvas on valinud.

Rahvusvaheline Olümpiakomitee peab sekkuma

Juba mitu nädalat käib üks suur tont ringi ka mööda spordi ringkondi. Kui möödunud aastal kadus, pärast Hiina finantssüsteemi kritiseerimist, mitmeks kuuks Hiina rikkaim mees, Alibaba asutaja Jack Ma, siis täna on Hiinas teadmata kadunud endine tipptennisist Peng Shuai. Just pärast seda, kui ta käis avalikult välja seksuaalse ahistamise süüdistuse Hiina kompartei tippjuhi vastu. Rahvusvaheline naiste tenniseorganisatsioon WTA ähvardab Hiinaga koostöö lõpetada, kui Peng Shuai välja ei ilmu. Samasuguse seisukoha peaks võtma ka Rahvusvaheline Olümpiakomitee ja neil on palju mõjukamaid hoobasid, millega Pekingit tõeliselt mõjutada. Kuni sellini välja, et Pekingi taliolümpiamängud ei peaks toimuma, kui täiesti mõistlikku muret avalikult kurtnud tennisist välja ei ilmu. Spordisõbrad võivad küll imestada, et kuidas taliolümpia ja üks kadunud tennisist omavahel seotud on, aga nad on palju rohkem, kui võite arvata. Kuigi tennis ei ole taliolümpia programmis, on sport ehk peaaegu ainuke eluvaldkond, mida kogu maailm mõistab ühte moodi ja mille kaudu selliseid riike nagu Venemaa, Hiina ja Valgevene üldse kuidagi mõjutada saab. Venemaa räige dopinguprogrammi on maailmas enamik spordialaliite suutnud hukka mõista. Äkki suudame natukene arusaamist tuua ka hiinlaste pealuudesse, et kes tegelikult pärast seksuaalse ahistamise keissi avalikkusse eest tagasi peaks tõmbama – ohver või ahistaja. Muidugi lootus, et ROK või mõni teine tõeliselt suur spordiorganisatsioon, nagu FIFA, midagi sellist julgeks öelda või teha või üldse mingi seisukoha võtta, mis lähtub inimõigustest ja demokraatiast, tundub muidugi naiivne. Meenutame kasvõi üritusi Sochi 2014, Venemaa 2018, Katar 2022…