Marti Soosaar: Helme pronksiöö

Martin Helme pronksiöö ja teised nädalasündmused

Edgar Savisaare poliitilises karjääris oli palju kirevaid momente, mis määrasid lõpuks tema poliitilisse isolatsiooni jäämise, nii et isegi valimiste võitmise järgselt ei antud talle võimalust valitsust moodustada. Lihtsalt mitte keegi ei soovinud temaga enam koostööd teha, kuna oleks sellejäre kaotanud kõik oma valijad. Viimaseks naelaks Edgari kirstus oli tema pronksiöö järgne käitumine. Pärast seda oli absoluutselt selge, et ainukeseks võimaluseks kunagi valitsus moodustada, on võita parlamendis absoluutne enamus.

Oma “pronksiöö” on nüüd kätte jõudnud ka Martin Helmele ja EKRE-le. Tänaseks on riik jõudnud seisu, kus Vabariigi valitsus ja meditsiinitöötajad paluvad Martin Helmelt, et temas oleks natukenegi riigimehelikkust, et ta aitaks tekkinud pingelisest olukorrast haiglas välja ja manitseks oma “vägesid” mõistlikkusele. Sellele vastas kindral Lee…vabandust, Martin Helme, Vabaduse väljakul laupäeval sellega, et skandeeris koos oma konföderatsiooni armeega: “Maha Kaja Kallase valitsus” ja nõudis ivermektiini kättesaadavaks tegemist koroonahaigetele.

Savisaar soovitas kunagi hääletada EL astumise asjus oma südametunnistuse järgi. Helme palub oma vabatahtlike armeel oma südametunnistuse järgi end kas mitte vaktsineerida või mitte vaktsineerida, olles ise vaktsineeritud. Keeruline on aru saada, miks ta oma valijatele halba soovib, aga selge on see, et Helme jaoks oli see meeleavaldus ja igasuguse koostöösoovi puudumine, nii pronksiöö kui ka Gettysburg, kaks ühes. Tahaks uskuda, et siit enam tagasi tulemist ei ole. Kõigile parteidele on nüüd selge, et minnes tulevikus koostööle EKRE-ga kaotavad nad 100% oma valijatest. EKRE krokodillipisaraid, mis koos tormi toodud tulvaveega Pärnu koalitsioonikõneluste ajal Pärnu ranna üle ujutasid, me enam ei usu.

Kui kiiresti tehakse EKRE-s uusi Boroditšeid

Kümme aastat tagasi teatas Savisaar bravuurselt, pärast Deniss Boroditši Keskerakonnast lahkumist, et uusi boroditšeid tehakse nende erakonnas üheksa kuuga. EKRE-st on pärast laupäevast demonstratsiooni samuti mõnedki ust paugutades välja astunud.  

Saame nüüd näha, kui kiiresti tehakse EKRE-s uusi Kairet Remmak-Grassmanneid. Ilmselt üheksa kuud ei lähe, sest tegemist ei ole kuigi tuntud poliitikuga. Kuid siiski, viimastel Tallinna volikogu valimistel kogus ta 237 häält ning osutus volikokku valituks, seega EKRE delegatsioonile volikogus arvestatav löök. Kui mugav Keskerakonnale, et see just nüüd juhtus. Võiks võtta lahjemat mürki, et Keskerakond on Remmak-Grassmanniga juba ühendust võtnud ning huvi tundud proua edasise tegevusplaani osas. Samuti tundub, et hea põhjus erakonnast lahkumiseks on antud ka mõnelegi teisele EKRE liikmele, kes ilmselt ka juba pingeliselt telefoni poole piiluvad ja ootavad millal Kõlvarti jüngrid neile oma pakkumisega helistavad. Ilmselt tuleb sotsidel koalitsiooniläbirääkimistel Tallinnas end hoida madamal kui Wimbledoni tenniseväljaku muru.

Kes on avaldanud usaldust Kultuuriministrile?

Tänaseks on selge, et halvim asi, mida Koit Toome Eesti rahvale teinud on polegi lauluga “Verona” Eurovisiooni finaalist jäämine, vaid see, et ta ei tulnud kultuuriministriks, kui teda kutsuti.

Karlsson küsis Onu Juliuselt kunagi, kas keegi on talle kunagi öelnud, et ta on ilus, väga tark ja parajalt paks mees oma parimates aastates. Mõistagi polnud keegi seda Onu Juliusele kunagi öelnud, nii et Karlsson oli üsna hämmeldunud asjaolust, et miks Onu Julius siis näis arvavat, et ta seda kõike on. Sama lugu on ka meie kultuuriministriga. Keegi polevat talle umbusaldust avaldanud, järelikult ei pea ta tagasi astuma. Kuidas siis nii, proua minister? Teie enda valdkonnas inimesed ütlevad, teile, et teid ei ole nende jaoks olemas. Mida muud see on kui umbusaldusavaldus? Keegi pole Otile tegelikult hoopis kunagi usaldust avaldanud, miks ta näib arvavat, et see nii on? Isegi Keskerakonna enda  inimesed ei suuda täna proua ministrit veenda lahkuma. Tõeliselt punk oleks nüüd muidugi see, kui kultuuriministrit umbusaldaks Riigikogus EKRE fraktsioon. Siis saaks küll teha onu Juliuse kombel: “mhm-mhm-mhm-pup-pup-pup”.

Esimene eestlane, kes vallutas kremli

Samal ajal kui teatrid, kinod, muuseumid ja muud kultuuriasutused varuvad vett ja kuivikuid, et järjekordne paratamatusena näiv lockdown üle elada, päästavad proua ministri nahka õnneks tulemused spordivallas. Anett Kontaveit vallutas esimese eestlasena Kremli, võites sealse tenniseturniiri finaalis Jekaterina Aleksandrova. Kahjuks ei andnud Kremli karikat talle üle president Putin isiklikult, küll aga on turniirivõit Venemaa pealinnas tõenäoliselt Eesti sportlaste suurim saavutus Moskvas pärast Jaak Uudmäe olümpiakulda 1980. aastal. Palju õnne ja edu edaspidiseks, Anett. Midagigi rõõmustavat siia veidrasse koroonanädalasse. 

Vooglaid: “Arstid on ise selle elukutse valinud. Kannatagu nüüd ära.”

Samal ajal kui Kontaveit oma võidukõnes tänas Moskva publikut ja kiitis, kui suurepärane on taas mängida tennist rahva ees, siis meie oma riigis ilmselt hoiame hinge kinni ja saame aru, et on ilmselt päevade küsimus, kui publikul palutakse mõneks ajaks taas lahkuda spordisaalidest, kinodest ja teatritest. Sinna pole tõenäoliselt enam mitte midagi parata, kui me soovime, et meil oleks meditsiinitöötajaid ka järgmisel aastal. 

Laupäevase meeleavalduse evil mastermind Varro Vooglaid, ütles sel nädalal Kuku raadios saates “Lobjakas vs Vooglaid”, et arstid ise on selle töö valinud ja nüüd peavad ära kannatama, sest selle eest neile palka makstaksegi. Südamlikud aktsioonid, millega inimesed meditsiinitöötajaid toetavad, saates neile pizzat, šokolaadi, kohvi ja palju tänusõnu sotsiaalmeedias loodetavasti näitavad, et Vooglaidu tabanud üliraske haigus nimega nihilissimus acutus ei ole meie õnneks liiga nakkusohtlik. Vaktsiini selle vastu pole, nii et see tuleb Vooglaiul lihtsalt läbi põdeda. 

Pidage vastu, meditsiinitöötajad. Eesti on teile suure tänu võlgu ja ma siiralt loodan, et valitsus ei unusta teid ka siis, kui on vaja meditsiinitöötajate palka tõsta.