Evelyn Höglundi vastulause Henn Põlluaasale: kaasinimeste elu päästmine ja aitamine ei tähenda ainult kulu
Sisserände vastase argumentatsiooni toetamiseks kasutas Henn Põlluaas 5. novembril oma Facebooki seinal järgmist väidet: “Rootsis teadlaste ja analüütikute seas valitseb selge konsensus, et sisseränne on riigile toonud kaasa ainult kulutusi.”
Rootsi eestlaste kogukond tähistas eelmisel aastal Suure põgenemise 75. aastapäeva. Neile, kes seletust vajavad – nagu ilmselt riigikogu esimees Henn Põlluaas – olgu öeldud, et tegemist oli 80 000 inimese, mehe naise ja lapse, massilise põgenemisega Eestisse sisse tungiva Nõukogude Liidu Punaarmee eest 1944. aasta hilissuvel ja sügisel.
Peamiselt põgeneti paatide ja väiksemate laevadega ning sihtkohaks oli valdavalt kas otse või Soome kaudu Rootsi, kuid kümned tuhanded eestlased põgenesid ka näiteks Saksamaale. Hiljem siirdusid paljud edasi ka kolmandatesse riikidesse, nii et suured eestlaste kogukonnad kujunesid välja Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja Suurbritannias.
Arvatavalt 6 – 9 % põgenikest hukkus teel. Ellujäänute jaoks oli tegemist sügavalt traumaatilise katsumusega – neid hirmu, teadmatuse, kaotusvalu ja ellujääja süütundega seotud arme kannab iga põgenik endas elupäevade lõpuni.
Pahatahtlik tõlgendus, mitte fakt
Välis-Eesti kogukonnad kohanesid enamjaolt kiiresti uue kodumaaga, õppisid selgeks kohaliku keele, said tasapisi kodanikeks, asusid tööle ning hakkasid panustama kohalikku majandus- ja kultuuriellu. Nagu seda tegid ka Rootsi saabunud 25 000 eestlast ja 7 000 eestirootslast.
Uue elu alustamine ja integreerumine ei olnud alati sugugi lihtne, seda eriti vanemale põvkonnale, osad neist ei õppinud kunagi uut keelt selgeks ega osalenud tööturul. Aga meie – inimesed – oleme väga kohanemisvõimelised, ja valdav enamus põgenikest tahab endale ja oma lastele paremat tulevikku ning on nõus selle nimel verd, higi ja pisaraid valama.
Seepärast on enam kui kummaline lugeda Hennu Põlluaasa väidet, et „Rootsi teadlaste ja analüütikute seas valitseb selge konsensus, et sisseränne on riigile kaasa toonud ainult kulutusi“. See on Põlluaasa pahatahtlik tõlgendus, mitte „teadlaste konsensus“.
Sisserändajate panus Rootsi heaoluühiskonna ülesehitamisse
Enne teist maailmasõda oli Rootsi valdavalt riik, kust emigreeruti, enamasti USA-sse. Aga nii sõjapäevil kui pärast sõda on Rootsi vastu võtnud sadu tuhandeid sisserändajaid, nii sõjapõgenikke ja muid asüülitaotlejaid kui nn. võõrtööjõudu.
Teise maailmasõja keeristes andis Rootsi kodu 32 000 põgenikule Eestist ja 5 000 Lätist, umbes 70 000 sõjalapsele Soomest (kellest 5 000 ei naasnud pärast sõda sünnimaale, vaid jäi Rootsi) ning tuhandetele Saksa koonduslaagrites ellujäänutele.
1956 võttis Rootsi vastu umbes 8 000 põgenikku Ungarist. Kreeka sõjaväehunta 1967 tõi Rootsi 5 000 kreeklast. 1968 saabus ca 2 000 tšehhi ja 2 000 poolakat. 1973 anti varjupaik 7 000-le Tšiili sõjaväehunta eest pagenule ja 1976 umbes sama suurele hulgale assüürlastele Türgist ning 5 000 põgenikule Vietnamist 1979.
1960–70-ndatel saabus Rootsi kümneid tuhandeid võõrtöötajaid Türgist, Kreekast, Itaaliast ja Jugoslaaviast, keda Rootsi kasvav majandus hädasti vajas. 1945–1985 kolis valdavalt samal põhjusel naaberriiki umbes 450 000 soomlast, kellest jäi hiljem püsivalt Rootsi 170 000 inimest. 70–80-ndatel koosnes sisseränne suures osas eelpool mainitud võõrtööliste pereliikmetest.
1980-ndate keskpaigast alates on Rootsi saabunud sõja ja konfliktide eest põgenevate inimeste arv pidevalt kasvanud. Jugoslaavia verine kodusõda 1990-ndate alguses tõi Rootsi üle 100 000 põgeniku. Viimastel aastakümnetel on vastu võetud kümneid tuhandeid iraaklasi, iraanlasi, afgaanlasi ja nüüd viimati süürlasi, kes kõik on põgenenud sõja ja terrori eest – täpselt samal moel nagu eestlased 1940-ndatel.
Rootsi riigi eelarve pidevalt ülejäägis
Kui – nagu Põlluaas väidab – sisseränne toob kaasa AINULT kulutusi, siis kuidas ometi on Rootsil õnnestunud viimase seitsme aastakümne jooksul pidevalt arendada oma majandust ning üles ehitada see jõukas ning õnneliku ja hea tervisega kodanikega heaoluriik, mis ta on olnud juba aastakümneid?
Võibolla peitub vastus selles, et sisseränne ei too endaga AINULT kulutusi, vaid see kujutab endast ka investeeringut tulevikku, kus nagu iga investeeringu puhul, on esmalt vaja teha kulutusi selleks, et hiljem saada kasumit.
Põlluaasa poolt viidatud majandusteadlane Joakim Ruist ütleb, et kuigi sisserändega on vahetult seotud suuri kulutusi, ei ole need ometi midagi äärmuslikku. Seda osutab fakt, et Rootsi on neil aastatel, mil ta on vastu võtnud suures koguses pagulasi, ometi saavutanud eelarveülejäägi.
Kui näiteks 2019. aasta eelarves olid Rootsi riigi kulutused summas 1013 miljardit krooni, siis otseselt migratsioonile kulus neist 11,8 miljardit. Võrdluseks: Euroopa Liidule maksti 37,7 miljardit krooni, rahvusvaheliseks arenguabiks 44,2 miljardit krooni. Loomulikult on sisserändaga seotud ka palju kaudseid kulutusi, ent kõigega on riigieelarves arvestatud.
Fakt on see, et madala haridustasemega inimesed võivad tuua kaasa suuremaid kulutusi, ent madala haridusega sisserändaja põhjustatud kulutused ei ole suuremad, kui seda on madala haridusega põlisrootslase omad.
Omakasupüüdmatus kui heaoluühiskonna alustala
Joakim Ruist kirjutab oma blogis, et Rootsi migratsioonipoliitikat iseloomustab kõige paremini üks sõna: omakasupüüdmatus – mille üle tasub tema arvates uhkust tunda. ”Rootsis valitseb tugev omakasupüüdmatuse vaim ja siin peetakse omakasupüüdmatust vooruseks, mitte rumaluseks. Omakasupüüdmatus on silmatorkav igal tasandil, alates sellest, kuidas suhtutakse naabrisse, kuni selleni, kuidas kujundatakse riigi poliitikat.”
Ehk Rootsi lähtub solidaarsusprintsiibist: hädasolijaid tuleb aidata – seda nõuab elementaarne inimlikkus – ning tulevikus on need, kellele kunagi abikäsi ulatati, ja nende lapsed ja lapselapsed meie õed, arstid, ämmaemandad, hooldajad, sanitarid, koristajad, bussijuhid, ettekandjad, teadlased, politseinikud, õpetajad, professorid, lasteaiakasvatajad, kokad, vabrikutöölised, insenerid, poemüüjad, metsatöölised, keevitajad, torulukksepad, puusepad, ehitajad, muusikud, kirjanikud, ettevõtjad, kunstnikud, ajakirjanikud, sekretärid, assistendid, juhid, direktorid, poliitikud, ministrid ja parlamendi spriikrid.
You must log in to post a comment.